Üleskutse paradigmaatilisele nihkele

.. ehk asjadest saab ka teisiti rääkida. (:

Seda mõtet olen ma veeretanud üht ja teist pidi juba pikemat aega – käsitööblogid kipuvad kukkuma sinna auku, et arhiivis on reas valmis asjad, ilusad ja klanitud nagu naisteajakirjad poeletil. Nagu naisteajakirjadelgi, puudub sel minu jaoks otsene seos eluga. Ja et kui ei ole neid sirgeid saelaudu, mida näidata, siis ongi vaikus.

Klants on hakanud küll ühelt ja teiselt poolt murenema, näiteks Eveli ja Krista kirjutasid sellest, kuidas neil kodus elu päriselt on ja milline kodu on. Krista pildid on muidugi sellised, et isegi segadus saab romantilise hõngu..

Meil on kodus seis selline, et ma pean veel julgust koguma, et tõelist elu näidata – poolteist tihedat aastat on jätnud sinna jälje ning kuigi ma annan oma parima, et vähemalt mõistlikku puhtust pidada, tekivad mingid sügavamad asjadekihistused (kellel ei oleks sellist sahtlit või kappi, kuhu asjad oma elu elama lähevad?), mille kaevandamiseks peab suurema jõu ja aja koguma. Lisaks olen lasknud mehel töönarkomaaniks kätte ära minna, sest hea on ju muid asju teha või ringi joosta, kui mees vaikselt nurgas tööd teeb .. Rääkimata sellest, et kass ajab nii palju karva, et ma võiks kassikarvatalu asutada. Ahjaa, pooltöödeldud jänesenahk ning kaks oinakotti rukkikördis seisavad ka nurgas.

Ühesõnaga, ilusaid asju tummas reas ei ole ega tule. Minu jaoks on valmis asjaga vähemalt sama tähtis tema loomiselugu, isegi kui sel on vähe pistmist silmustega, mis kinda sisse said – sest see lugu eristabki käsitsi valmistatud eset massitoodangust. Lugude jutustamine ei tule lihtsalt, seda tuleb harjutada. Lugude jutustamine ei ole meile enam loomupärane, igapäevane, mistõttu on see samasugune oskus kui kudumine või kompositsioon.

Valmimise hetk on ainult üks paljudest terves eseme elutsüklis – mis juhtus enne ja mis juhtus pärast? Ja kui ei saagi valmis, siis seegi on väärt üles tähendamist, et jääks endale ja teistele meelde. Vahel juhtub ka, et saab ilus valmis asi ära näidatud, aga edasist elu tal ei ole – miks see siis juhtus?

Enamasti aga juhtub, et ese saab armsaks ja loodetavasti peetakse teda niikaua, et kunagi ka parandada .. Parandamisega on veel ühed teised, omaette lood, millest ma Villavembri käigus ka kirjutasin, kuid need lood ei lõppe kahtlemata seal.

Ma alustasin seda juttu – vähemalt oma peas – tõdemusest, et ilus klanitud rida valminud asju ei jäta võimalust aruteluks. See on kõigest üks vahepeatus enne uue ilusa asja alustamist. Kui aga asjad kõigepealt enda peas läbi mõelda, võiks sellest saada tekst (selle laiemas, mitte ainult sõnalises mõttes), milles ka lugejatel on oma osa tähenduse loomises, ega piirdu ainult hosianna laulmisega. “Kui ei ole aruteluruumi, ei ole ka arenguruumi,” nagu hea kursaõde tabavalt mainis.

Inspiratsiooni eest tänan südamlikult Tellerit ja surematut postitust “Liiga vähe öeldakse halvasti” (kommentaarid on omaette väärtus) ja Liinat, kes hiljuti ütles lahti retseptiraamatu formaadist oma blogis: “Kulinaarse hipi eneseleidmine“.

Veel kord kiperoosast.

Ühena paljudest asjadest olen ma viimase kahe aasta jooksul õppinud, et etnograafilises pärandis on värvidel eriline koht – ühelt poolt olid igas piirkonnas oma värvipaletid, mistõttu muhu roosa ei ole seesama, mis kihnu roosa ega ei ole neist kumbki samaväärne setu roosaga. Teiselt poolt jällegi ei ole need värvid mitte eraldiseisvad, vaid just nimelt süntagmas, teiste värvidega koos omandavad oma piirkondliku omapära – kas või näiteks Muhu näitel, kus kiperoosat ei lajata (enamasti) põhitooniks, vaid ikka maitseks ning muhu eseme tunneb ära värvide ja motiivide kooskõlas.

Seda enam läheb mul tuluke põlema, kui rodamiini nimetatakse kiperoosaks – mina ei ole veel näinud, et rodamiinist saaks tõeliselt head ja särtsu kiperoosat. Minu jaoks jääb ta alati pigem setu roosa kanti, sest selles toonis on palju rohkem lillat sees. Ma ei ürita öelda, et rodamiinvärv kuidagi halvem oleks, aga tasuks mõelda, kas seda ikkagi saab kiperoosaks nimetada? Muidugi tuleb arvesse võtta, et ka muuseumiesemetel on mitut sorti roosat, kuid üldjoontes jääb tonaalsus samaks.

Siin on näha kõrvuti kolme eri sorti värvi – vasakpoolsed kaks on rodamiinvärviga värvitud, ülemine kera on Raasiku valikust ning parempoolsed kaks on minu värvitud roosad, ülemine Läänemaal kasvanud lammaste villast, naturaalvalgel põhjal ning alumine Raasiku kiiskavvalgel põhjal.

Vastu võib muidugi väita, et rodamiiniga värvitud kerad on oluliselt tumedamad ning seega ei ole võrdlus arvestatav, kuid esiteks saab värvikonsentratsiooniga muuta heledust-tumedust, kuid mitte tooni ning puhtpraktiliselt olid need kerad hetkel kodus olemas. Oluliselt toekam väide oleks, et mu kirjatükk on kallutatud, sest mulle teadaolevalt tuleb sellist roosat ainult minu värvipotist, kuid igavuse üle ma ei kurda ning värvimiseks ei kipu aega jääma viimasel ajal, eelkõige tahan küsimuse ja arutelu tõstatada.

Siin veel kaks pilti võrdluseks, enam-vähem muhu toonid minu värvitud lõngaga ja ..

.. ja rodamiinroosaga.

Muhu toonid on vanasti olnud soojemapoolsed ning pildilt on ka näha, et naturaalvalgele värvitud lõng on teistest oluliselt soojema olemisega. Ma olen hetkel kahevahel, kas jätkata värvimist helevalgele põhjale või minna üle naturaalvalgele lõngale – naturaalvalge poole kutsuvad nii hing (ikkagi Eestimaal kasvatatud lammaste vill) kui silmad, sest annab ikkagi mõnusama tulemuse. Teisalt, kuna juurde kasutatakse ilmselt ikkagi külmemapoolseid vabrikutoone, sobib vast helevalgele värvitu paremini ..

Mäluvärskenduseks: esimest korda kirjutasin kiperoosast pea kaks aastat tagasi siin.

Jälle villavember!

Mõnus, eks ole? Sobivalt on saabunud ka tõeline villase kandmise ilm – tuleb meelde tuletada, kuhu karupüksid pakitud said ..

Minul sel aastal karupükse ei ole, aga see-eest on plaan, kuidas ääristada oma villane alusseelik [12m kõlapaela]. See ilmselt lükkab edaspidisesse, sest villavembriks on teised plaanid.

Villavembri esimene eesmärk on ära lappida mu mantel. Mul on umbes neli aastat vana villane mantel, mis on täitsa kobe, aga on näha kulumise märke. Kuna ma tahan temaga veel vähemalt teist sama palju, kui mitte rohkem, käia, siis on vaja midagi ette võtta. Vihjeks võib öelda, et ma olen tublisti inspiratsiooni saanud Tom of Hollandi silmapaistva hoole /Visible Mending/ esteetikast. Üks ilus näide on siin.

Ilmselt teine plaan on endale kududa uus Wurm, sest eelmine sai pisut suurevõitu.

Meil siin toimub villavembri ajal Mardilaat, mida ma sel aastal eriti huviga ootan, sest loodan tihendada tutvusi lambakasvatajatega, et osta päris Eesti lõnga, mille jaoks on Eestis lambaid kasvatatud .. Mina olen Mardilaadal reedel ja kui parasjagu lõnga ei silita, võib mind leida ühest boksist – leiate mind siis kas teadmise või kiperoosa lõnga järgi üles. (:

Oma villavembri tegemistest kirjutan kuu lõpus ka ürituse ametlikku blogisse. Kui aga teil on villaga seonduvaid pilte, siis need võib saata fotovõistlusele, mille peaauhinnaks on Felixi kootud jaki muster ning kümne erineva lambatõu lõng, millest siis jakk kududa.

Ahjaa, villast saab visata ka selle laupäeva, 3. novembri hommikul Pulloveri poes [Kitsas 3, Tartu], kus toimub kuduklubi. Kuduklubis on teed ja kohvi hea seltskonnaga, saab niisama kududa ja teistelt nõu küsida. Lahkele pererahvale jätame keskmise suurusega mündi tänutäheks.

Kas teil on juba villased asjad välja kraamitud kapist? Ma hea meelega kuulaks ja kasutaks villavembri inspiratsiooniks kõiki villaseid lugusid – alustades lambakasvatusest ja lõpetades mälestustega, mis mingite riideesemetega seostuvad.

Käimisüritus.

Viimasel ajal on siin ainult teiste sulgi, lähme teeme ise ka midagi. :)

(Plakati autor Lüüli Kiik.)

Kes kaasa tuleb? Rohkem infot Lossi Gildi lehelt.

P.S. 7.maini käib ka fotovõistlus teemal “Kudumise võimalikkusest kõikjal“

Teistsugune kangakudumine ja Suur Reede.

Suure Reede hommikul aga juhtus Käilaneemel niisugune lugu, et oma majast astus välja mees, kelle nimi oli Dörrudr. Dörrudr märkas, et ühe naiste töömaja poole sammuvad kaksteist inimest ja astuvad sinna sisse. Dörrudr läks maja juurde. Ta piilus aknast sisse ja nägi, et seal istuvad naised, kes koovad parajasti kangast.

Kangasjala vihtide asemel olid neil inimese pealuud, koe- ja lõimelõngaks inimsooled, kangasoaks olid neil mõõgad ja süstikuks noolevarred. Naised laususid värsse:

Lai on lõim,
kus lahingukoest
lõngade vahelt
virdab verd.
Odade hoopidest
kedrus on hall,
aga punaseks
punuvad kanga
peagi Sigarri
saatusesõlmijad.

Kangast kootakse
koolnute sooltest,
kolbad telgedel
raskuseks rippu,
kangasjalgadeks
kokku on köidetud
lahingus otsa
saanute odad,
võidulõim valmib
mõõkade vihinal.

Mõõgaga lõnga
lõimesse löövad
Hildr ja Hjörthrimul,
Svipul ja Sanngrídr;
odade tärinal
kilbidki tükkideks
lendavad raevukas
lahingus.

Kududes, kududes
taplusekangast –
kuninga varem
see võidule viis –
läheme sinna,
kus lahingulõimes
sõbrad ei säästa
surmavaid hoope.

[…]

Siis rebisid naised oma kanga lõhki ja igaüks võttis endale tüki, mis parasjagu pihku jäi. Dörrudr läks akna juurest eemale ja sammus koju, naised aga ronisid hobuste selga ja kuus neist ratsutasid lõunasse ja teised kuus põhja poole.

Njálli saaga, lk 323–326, vanaislandi keelest tõlkinud Arvo Alas.

Alt üles või ülevalt alla?

[Pilt on pelgalt silmailuks.]

Istun siin varraste, lõnga ja kraealgusega ning ei suuda kuidagi otsustada, kas minna ülevalt alla või alt üles.

Hollyhocki muster on mul juba ammu valmis vaadatud ja isegi lõng juba kaks kuud olemas. Krae on sellel kampsunil mulle nii meeltmööda kui saab, aga ülalt alla kudumine teeb mind ettevaatlikuks.

Esiteks ei ole mul sellega kuigi häid kogemusi. Kaenla alla kipub jääma kott, nagu sealtki piltidelt paistab. Mulle meeldivad kitsad varrukad ja mulle tundub, et varrukad jäävad tavaliselt teise kohta kui mustris. Kõigele lisaks jäävad kasvatused nõrgemad kui kahandused.

Oleks ju lihtne alt üles kududa varrukad-keha valmis, ühendada soovitud kohas ja siis silmata krae keha külge? Siiski kriibib miski ja ütleb, et peaks mõõtma ja arvutama ning seljatama selle hirmu ülalt alla kudumise osas ..

Järgmine mõte on kohe, et mul ei ole eriti aega ega tahtmist kogu kupatust harutada.

Istun varraste, lõnga ja kraealgusega kui kits kahe kuhja vahel. Aidake, palun. (:

Peast soojad.

Alustasin aastat kärmelt mütsi kudumisega ja ühtlasi siis pildistasime veel paar tükki üles. Esimene müts on juba üle kolme aasta vana ning pidevat kasutust leidnud.

Muster on Jared Floodi oma, aga oleme ausad, et triibulise mütsi kudumine kaheksa kahandusega pole teab mis kunst. Teisalt on muster jälle kasulik kui puudu selgem arusaam mütsi mõõtmetest. Lõng on Alvita Alpaka, nagu Ravelry teab rääkida.

Nüüd, kus ma vahepeal väga agaralt Ravelryt täiendanud pole, on tunda küll, kui hea on tegelikult omada märkmeid. (:

See müts on tegelikult juba teine samast mustrist, Woolly Wormheadi Staggered. Esimese kudusin vast eelmisel talvel ühes Katia/Mirasoli lõngast, ilmselt Miskist. Nüüd teatas mütsiomanik, et pole ta miski omanik enam, sest müts jäänuvat ühe öö virrvarris taksosse. Uue mütsi kudusin Drops Limast, 4 mm varrastega ja puhast tööaega umbes viis tundi. Sellele lisandus natuke harutamist, aga see oli minu möödapanek suurusega.

Woolly Wormheadi mütse soovitan vaadata, ta on erakordselt viljakas ja mütsid on nutika konstruktsiooniga. Ma olen juba kudunud Tubey lastemütside kogumikust, millest kirjutasin mais. Tasustamata reklaampostitust jätkates – kudusin Temale uue mütsi ka ühest WW mustrist, seekord siis Urbanista.

Pildil on mütsil kaaslasteks veel minu kootud kampsun ja Tema enda tehtud kaamera. Mütsi kudusin Katia Miskist (tumesinine) ja Katia Qinast (loodusvalge ja beež). Qina kaevasin välja lõngavarudest ning mõlemat jäi veel järgi. Miskit kulus peaaegu meetripealt üks tokk, aga selle selgumise ajaks olin juba teise vihi ära ostnud ja kerasse kerinud. Seega saab neist lõngadest (varsti) veel midagi.

See oli mulle ka esimene kord intarsiat ehk siis vertikaalseid värvitriipe kududa – läks õnneks. Müts koosneb seitsmest siilust ja iga siilu lõpus lõigatakse kõik lõngad peale põhilõnga läbi, millest tulenevalt on umbes 72 lõngaotsa vaja pärast ära peita. Selgus, et heas seltskonnas läheb see töö üsna märkamatult. Kudumiseks ja viimistlemiseks kulus umbes kaheksa tundi.

Kõik ikka ei lähe päris lepase reega ka mitte – siin tõendid aastalõpupostituses mainitud Wurmi näol.

Aeg uueks ringiks.

Uuele ringile tuleb ikka värske nimekirjaga minna. Eelmise aasta nimekiri aitas mind, sest uhkusega sai asju maha tõmmatud ja siis ka tõdetud, et mõned asjad on veel tegemata. Teine suur abimees on nagiraam, mille küljes rippuvatesse kottidesse aeg-ajalt ikka kiikan, et mis oma järge ootab.

Alustame asjadest, mis eelmise aasta nimekirjast tulevad:

- kaltsukotist leitud tekipealne, vanust umbes 8 aastat
- kevadtööde kampsun
- toru
- tükitekk
- umbes kolm [pigem viis] väikest lapitekki, enam-vähem valmis
- kaltsukotist leitud lappidest tekk (lapid u 10 aastat vanad)
- üks katkine sall
- mõned käterätipitsid
- riiulitäis hamsterdatud t-särke
- kohvikannusoojendaja
- kootud teki keskosa, ootab serva

Mõned asjad, mis lõpetamata jäid, olen maha kandnud – näiteks James May särk, mis nägi küll armas välja, aga puuvillriie on millegagi kuulikindlaks muudetud. Teised jälle on lükkunud hämarasse tulevikku, nagu näiteks tugitoolid. Kootud teki keskosa ootab endiselt serva, kuid oli lõngakorvis endale plekid külge saanud. Kohvikannusoojendaja täidab juba ammu oma ülesandeid, aga ikka on teine poolik ..

Neid asju, mis kooli vaja teha on, ma siia kirjutama ei hakka, sest nendest ei pääse ma nii ehk naa. Enda asjad:

- kaltsukast veetud villane seelik ümber teha
- sealtsamast toodud villane mantel keebiks õmmelda
- ühed puuvillased sukad parandada
- tahvelraamatule sokk teha
- sametkleit parandada
- kaltsukast toodud sitsikleit ümber teha
- Tema sõidupüksid parajaks teha
- alusseelik pikemaks kududa
- vardakott parandada
- käekoti vooder kinnitada
- uus õlakott õmmelda
- uus müts liiga suurest Wurmist kududa

Ja siis veel hiljem meenunud asjad:
- lilla ja valgega tekipealne tekiks
- kaamerasang konstrueerida-õmmelda

Vardakoti tõi Tema mulle Kihnust. Väga ilus ja armas .. kuni õmbluse vahelt hakkasid lõimelõngad välja kippuma.

Koti seest paistavad aga juba uue aasta postitused:

Kohtume teisel pool!

Tekstiiliarmastus.

Kõik kohad ja minu mõtted on tekst(iil)i täis.

Sain lõpuks parandatud kolm ja pool aastat katkisena seisnud kampsuni. Keha ja kaelust ühendav õmblus läks katki juba esimese paari nädalaga. Alguses oli tegu, et hävitustöö peatada – proovisin 1,5mm varrastega üles korjata silmuseid, aga see läks vaevaliselt ja nõnda ta riiulile seisma jäi.

Eelmisel sügisel ostsin sinna sisse 1,25mm vardad ja nendega läks asi libedamalt. Ikkagi jäi kolme kihi üheaegselt ühendamise küsimus. Tehaseõmblus näeb välja, nagu oleks pahemalt poolt heegelketti läbi serva heegeldatud – selgelt liiga ambitsioonikas. Lõpuks õmblesin maha keskmise kihi, siis pahempoolse kihi ning lõpuks roheliste abijoonte järgi kõik kokku.

Olen enda üle uhke, et ei jätnud kampsunit päris kapinurka vedelema ja ta ikka ära parandasin. (:

Tööproove jagub mulle nüüd ka ..

Mitte päris õndsus ja joovastus.

Mul on veel üks vana mure hinge pealt rääkimata. Mul on riiulis kaks Debbie Blissi raamatut, mille tellisin mitu aastat tagasi, kui alles avastasin internetti kudumisparadiisina.

Debbie Blissi mustrid on kahtlemata nunnulaks, mis ka mind tabas. Nii armsad kampsunid nii kenade laste seljas, kes suudaks sellele vastu panna .. Õnneks purjetas mu kudumisversumisse enne Elizabeth Zimmermann, kes suutis ühendada geniaalsuse talupojamõistusega ning õpetas valutult kampsuneid kuduma.

Valutult tähendab minu ja ilmselt ka paljude teiste jaoks õmblusteta. Tõsi, on olukordi, kus õmblused õigustavad end, aga enamikel juhtudel ei ole nad vajalikud. Õmblus jääb enamasti kudumil jäik ja kohmakas, umbes nagu armkude.

Nii jõuangi ma pr Blissini*, kelle kõik kampsunid on tükkidest kootud. Kõik. Esitükk, tagatükk, kaks varrukat. Õmble. Milleks?

[*Debbie Bliss on ennekõike kaubamärk, mille juurde ei ole nägu panna. Kuniks kudumine on ikka olnud sotsiaalne tegevus, paeluvad mind kudumise kõrvale käivad lood vähemalt sama palju. Ma usun, et korra juba mainitud Elizabeth Zimmermann ei oleks sugugi nii populaarne ega legendaarne, kui ta oleks kirjutanud kuivi, aga tehniliselt innovatiivseid raamatuid.]

Mulle see muidugi ei sobinud ja nii on minu kampsun kootud ühes tükis. Varrukad kudusin ringselt ja siis sirgelt otsa. Ma tõesti ei saa aru, miks peaks väikelapse kampsun koosnema viiest tükist.

Ma tõesti tahaks midagi head selle mustri kohta öelda, aga mitte ei saa. Tagatipuks ei ole ühegi mustri juures tehnilist joonist, mis annaks vihjeid kudumi proportsioonidest. See omakorda tähendab ennastunustavat tagasiarvutamist koetihedusest [ning kehtib ka juhul, kui koetihedus peaks teine olema].

Üks hea asi siiski on – lõpptulemus näeb hea välja, kuigi minu jaoks nullib kudumispiin selle üsna ära. Lisaks ei ole mu senini aimugi, kas see ka mõnele lapsele selga läheb ..

Kokkuvõtteks võib öelda, et mina ei soovita mitte kellelgi neid raamatuid osta [kui huvi on, võin enda omad välja laenata] ega vaevata ennast nende kudumisega, sest olemas on vähemalt sama kenasid palju parema tehnilise teostusega mustreid.

Lõngaülejäägist kudusin Woolly Wormheadi väga lihtsa mütsi Tubey. Tema on hea näide hoolikast tehnilisest teostusest ja kudumisrõõmust. (: