Jõulud. Või vähemalt pidu.

Pühapäeval oli hooaja esimene jõulupidu väikese, aga vapra seltskonnaga. Peol proovisime kõrvitsasalatit ja paelapunumist – nii tooli küljest võttega kui ka laua alt võttega.

Kingipakki läksid kolm lumehelvest, mille ma isegi ära suutsin tärgeldada.

Pildistamisega läks kiireks, nii et siin on autor kogu oma hiilguses ja ilus – nagu Tuhkatriinu veel poolpaljalt ringi jooksmas. Peas on väljapeetud padi ja seljas äärmiselt tähtis kodusärk [32 sendiga kaltsukast saadud, väärtus palju suurem].

Isegi kingikotti oli aega ise teha [kes ütles, et kiire on?]. Muidugi, kuna kõik majapidamises leiduvad paberid on täis plätserdatud, tuli kotipõhja lisada disainielement.

Tore oli, aitäh!

Lisa uus .. ja siin ta on!

Päevi lisatakse aina ja aina, postitusi üsna harva ..

Kõigepealt lisasin postituse Teeme head projekti blogisse. Lühikokkuvõte: sain üsna valmis ühe tekstiilnuku.

Sellise. Nime tal veel pole, aga see peaks olema pika uuuuga, mulle tundub. Teine, lühemate juustega, tuleb minult veel ja siis loodan vapralt valmistada rõivaid. :) Natuke kraami on mul juba varutud.

Näiteks kaks päevasärki Humanast, mis pildil poosetavad ja täna leidsin veel kaks kootud džemprit, ühe rohelise ja teise triibulise. Teisi tähtsaid asju on ka juhtunud, näiteks leidsin Heltermaa käsitöömajast sukaseene, mille vahetasin kolme raha vastu. Suured tänud meistrile, seen paistab pikaealine olema. (:

Kas keegi veel mäletab hilissügist ja irvitavat tooli? Tool ise on juba mõnda aega pool aastat ausas kasutuses ja seega on kõik eredad mälestused tooli muutumisest tuhmunud ühes tarvilike näpunäidetega.

Üks on veel kindlalt meeles: ükskõik kui kehv valgus ei oleks, tuleb teha pilte. Igast viimasest kui naelast, mis sai välja tõmmatud, sest pärast enam ei mäleta. Igast viimasest kui naelast, sest alguses tundub, et mäletad küll. Ei mäletanud. :)

Katteriide võtsin pealt ära, sealt alt ka vati ja puitlaastud ning asendasin ühe puuvillase riide kihi, puuvillase vatiini ja pealisriidega. Pealisriie on üks väga mõnus villase olemisega kangas, mis siiski on liiga pehme – ühe koha pealt ilmutab polster juba kulumise märke.

Seal toolis on endiselt sama mõnus istuda – ning kes teab, kui Mannineni kord läbi loen, saan ehk järgmisegi raamatu paberist harutada ..

Stiihiline võitlus korralagedusega.

Entroopiat põhjustavad kaks asja: Sinu asjad ja Sa ise. Kuna mul on liiga palju asju [korraga käsil], siis pidevalt tuleb leida paremaid mooduseid asjade paigutamiseks. Paar nädalat tagasi otsustasin ühekorraga rünnata oma kangavarusid ja asju selgemaks saada.

Esimese punkti tulemusena on mul tosinkond lihtsat paelaga kotti, mille sees oma poolikuid töid hoida – ikka selleks, et ei peaks vardaid üksteise küljest harutama ega mõtlema, et kuhu need varrukatükid ometi jäid.

Siin pildi peal hallid on esimese kangapõlle jäägid, valged on emale õmmeldud kardinate riba, pruun on mingiks kolmandaks asjaks koju veetud. Sinine inglitega kott on aastaid tagasi jõuludele mõeldes õmmeldud.

Selle postituse peategelane on siiski peegliraam, mille küljes kogu see ilu ripub.

Peegel pärineb meie enda keldrist ja oli üsna õnnetus seisus, nagu pildi pealt näha võib.

Raam oli kunagi väga uhke olnud, aga suur osa sellest oli kas küljest pudenenud või mustusekihi alla peitunud. Kui olin peegli ja muud üleliigsed jupid eemaldanud, pesin raami õrnalt nõudepesuvahendivahuga puhtaks [ka selle käigus pudenes ilu tükkidena].

Esimene plaan oli raam lakkida ja jättagi ta selliseks musta-hallikirjuks, aga lõpuks on mul hea meel, et otsustasin ta üleni ära värvida.

Raami sellel küljel on kaunistused enamuses veel küljes, aga pooleteisel küljel on need suuremalt jaolt maha tulnud. Peegliraam ise ei olnud selgelt enam esimeses nooruses ning seepärast tegi Tema talle teise raami veel toeks taha. Kaks raami on omavahel kruvidega kokku lastud ja nende vahel omakorda veel metallnurgad.

Konksud on keeratud pealmise, vanema raami sisse. Tagaküljel on ka riputuskonksud, mis ripuvad tüüblitega seina lastud kruvide küljes.

Lõpetuseks veel propagandaplakatit ka. (:

Kõik algas riiulist.

Selle postituse peategelaseks on kolme sahtliga kapp, kuid siiski algas kõik raamaturiiulist või õigemini selle puudumisest. Raamaturiiul sai tellitud ja riiulit sai oodatud.

Riiul, nagu näha, on tänaseks õnnelikult kohal. Kui riiulit veel polnud ja üks nurk elutoast nägi välja nagu pommirünnaku alla jäänud raamatukogu, leidsin ma, et asjadele, mis riiulisse ei käi, peaks ka koha leidma.

Leidsin ta Pärnust Shalomi mööblikauplusest 200kr/12 euro eest. Täiesti korralikus seisukorras, ainult et ma vajasin valgeks peitsitud eset.

Ühe sahtli põhjast leidsin sellise armsa paberi.

Mööbel tuleb Shalomi vist peaasjalikult Rootsist, mida kinnitab ka see rootsikeelne fragment.

Kui on veel kahtlusi, siis märge Made in Sweden peaks need hajutama. (: Katrinite kaubamärk koos selle omaniku Katrinefors Aktiebolagiga on tänaseks hingusele läinud.

Esimese asjana tasuks vast mainida, et värvida oleks olnud palju lihtsam – tuleb lakk pealt liivapaberiga üle käia ja värv peale kanda. Mina tahtsin pinda kõigepealt peitsida ja siis lakkida, mis tähendab, et kõigepealt tuli jõuda puhta puiduni. Laki eemaldasin värvieemaldi Wenfexiga (Maalinpoisto on teise firma analoogne toode), mille kandsin peale pintsliga ja paarikümne minuti pärast lükkasin pahtlilabidaga maha.

Värvieemaldiga siseruumides töötamist ma tegelikult ei soovita, parem oleks oodata kuni saab seda väljas teha. Kindlasti tuleb pealekandmisel kanda kaitseprille, maski ja kindaid. Mahavõtmisel ma prille ei kasutanud. Kui värvieemaldi satub nahale, tuleb see kohe maha pesta, sest ta söövitab.

Minul kulus värvieemaldit poolteist väikest purki (á 175ml vast). Edasi oli, võib ütelda, lust ja lillepidu. Peitsisin umbes kolm korda vesialuselise sisetööde Pinotexiga, värv lumi. Esimesel korral läks peits vahtu (ilmselt rulliga pealekandmise viga, edasi tegin pintsliga) ja sahtli esiküljed hakkasid kobrutama, mis tähendas, et tuli naasta värvieemaldi juurde. Vedeliku mõjul hakkas ka kapipealne kobrutama varasemast veekahjustusest, aga see oli kergesti parandatav liivapaberiga.

Lakkisin poolmati vesialuselise saunalakiga Celco Sauna. Kartsin pisut lakkimist, aga veluurrulliga ei ole see midagi hullu. :) Kindlasti soovitan pärast esimest lakkimist peenikese liivapaberiga konarused siluda, sest lakk mitte ei kata vigasid, nagu värv, vaid toob nad rohkem välja.

Selline ta siis on, nupud jätsin värvimata. Sahtlitest on juba uued asukad sees. (:

Seni ei ole ma eriline linikusõber olnud, aga see kohe kutsus linikut panema. Tugitool, muide, sai juba enne kappi valmis, aga on pildistamata.

Kohe peale postitamist leidsin elusuuruses restauraatori blogi, vaadake kas või seda.