Lugudest.

Vaadatagu suurelt. Visiitkaart.

Pisut käsitöö hinnast ja väärtusest.

Kirjutan seda otsese järelkajana Maalehes ilmunud arvamusartiklist. Ma kirjutan oma kommentaari siia, sest esiteks on seal hääli juba piisavalt ja teiseks ei ole see loodetavasti ainult vastus.

Alustame kirjutajast ning seisukohtadest, mida tekst peegeldab. Kirjutaja leiab, et kuigi silmale oli Mardilaadal palju vaadata, ei teeninud see oma eesmärki kauplemise kohana. Autor põhjendab seda tõigaga, et tema seatud hinnaga oli pea võimatu laadalt kindaid saada ning imestab, et antud hind ei meelitanud müüjaid ka kauplema. Lisaks leiab ta, et laat ei saanudki olla väga hea käibega, sest hinnad olid kõrged. Kõrge hinna näiteks toob ta kihnu kirikindad, mis maksvat pere päevase toidukraamiga võrdse summa.

Artikkel on mitmest otsast väga problemaatiline. Alustame hinnast – autori arvates võiks kindad kätte saada 6 euro eest ning 18 eurot on juba üle mõistuse. Artikli kommentaarides on juba küllalt viidatud sellele, et sellise hinna eest ei ole võimalik kasumlikult (või inimlikult) kindaid käsitsi kududa. Kahjuks ei saa siin rääkida edukast selgitustööst, mis osalt tuleneb kommentaarivormist, kommentaariumi meelestatusest ja ajakirjaniku suutmatusest oma seisukohti korrigeerida.

Sellest, kas 18 eurot on kihnu kirikinnaste eest õiglane hind, saab minult ja ka kommentaariumilt ühtse eitava vastuse. Eelmisel suvel mainisin seltskonnas, et Käsitöö majas olid Kihnu peenelt kirjatud kindad müügil 570 krooniga (u 36,5€), mille leidsin olevat madala. Alustuseks oldi imestunud, kuid kui olin viidanud ainuüksi umbkaudsele tööajale, tundus tekkivat ka mõistmine.

Kogenud kindakuduja Kristi Jõeste ütleb endal kuluvat 25 tundi ühele kvaliteetsele kindapaarile.

• Eesti keskmine tööjõukulu 2011. aasta II kvartalis oli 7,75€ tunnis (Statistikaamet)
• Tööjõukuludena peaks sellisel juhul maksma 193,75€ kindapaari eest.
• Lõpphinnale lisanduvad veel materjali- ja muud tootmiskulud (ning käibemaks)

Siinkohal aitab ainult selgitamine, et käsitöö võtabki aega ning on seetõttu kallis. Mõttemall, et vanaema käest tulevad sokid ju tasuta, ei kipu kusagile kaduma. See, kuidas me sotsiaalmaksu maksmisega käsitööd doteerime ja see käsitööliseameti püsimist pärsib, on ühe teise korra arutlusteema.

Kauplemise koha pealt – kaubelda 8 euro pealt hinda 6 peale, see on 25% allahindlus, mis ei ole eesti kaubanduskultuuris just kuigi tavapärane. See viib otsaga valuutani ehk 2 rahaühikut ei tundu olevat palju, kuid äkitselt saab sellest veerand kauba hinnast. Teisalt võib selle muuta võimaluseks küsida oma töö eest hinda, mis on lähemal selle väärtusele.

Kumb on väärtuslikum, kas paar peenelt kootud kindaid või pere päevane toidus? Vastus oleneb kindlasti antud olukorrast, sest kindapaar ei asenda kindlasti mitte kõhutäit. Samas kestavad kindad kordi kauem. See on otsapidi seotud ka sellega kui kvaliteetsed kindad soetada või kududa. Suure vardaga lauge keeruga lõngast kootud kindad ilmselt ei kesta kolmandikkugi sellest mis väikese vardaga tugeva keeruga lõngast kootud (ja veel parem kui kirjatud) kindad. Selge see, et viimastega ei raatsi vast puid lõhkuma minna, aga kas peakski?

Käsitööd tuleb väärtustada ja väärtustada rohkem. Üks väga hea viis tarbijat harida on temaga rääkida. Selgitada. Jutustada lugusid. Sellest kui palju aega millegi tegemine võttis. Kust tuleb materjal, millest ese valmistatud on. Miks on valitud just see materjal. Inimestele meeldivad lood. Lood jäävad hästi meelde ja inimesed tulevad tagasi.

Mina omalt poolt luban hoolikamalt tunde lugeda ja lugusid vesta.

On ikka midagi teinud ka.

Paar õmmeldud asja on mul näitamata. Esimesena olid päevakorras t-särgid, mis äärmise kannatlikkusega olid kastis istunud pea kaks aastat. Sugugi mitte kannatlik ei olnud üks vanema põlvkonna blogija, kes särgid annetanud oli ning tihtipeale torkis tagant, et kas juba midagi valmis on.

Igatahes on nüüd peale kasvamas uus põlvkond ja selle uue põlvkonna vaprale esindajale õmblesin kolm bodi nendest samadest särkidest.

Lõike võtsin 2008. aasta Käsitöö suvenumbrist ja pealtnäha tundub täitsa muhe olevat. Väljalõikamise käigus selgus, et mõistlik oleks olnud paberile ajada täisdetail, siis saab paremini sättida pilti ja paigutust.

Kus võimalik, kasutasin ära särgi serva – näiteks seljatükil paigutasin alumise õmbluse palistusele ja samamoodi varrukad. Pildilt on näha ka minu masinaga tehtud kaksikõmblus, aga nagu hiljem selgus, oleksin ma pidanud ülemist niidipinget juurde keerama.

Ja see bodi jääb ootama üht juunis saabuvat ilmakodanikku. (:

Sildid muidugi ka. :)

See oli juba juulis, kui ma õmblesin endale münditasku ja kasutasin ära ühed ammuseisnud kotirauad. Näitamata on ta ikka sellepärast, et musta sameti pildistamine on iga fotograafi unistus. Kui Mari-Liis mu münditaskut nägi, palus ta endale ka samasugust ja lisas veel juurde: “Ainult väiksemat.” Tõsi ta on, et suuruste arvestamisel olen ma kohutavalt kehv ja kui minu paun täita müntidega, läheks see juba külmrelvana kirja.

Punane tasku on üsna sobiva suurusega peenraha jaoks ja ehk kuuleb kommentaarides ka muljeid. (:

Lisaks arvas Mari-Liis, et tema elust on veel puudu pinal sädelevatele geelpliiatsitele ning mis sai mul selle vastu olla. Pinal sai vist õige pisut kõrge, sest, nagu öeldud, olen ma suuruste arvestamisel ikka abitu. :)

Preili sai uued kindad.

Kord jõudsid internetti ühed kindad – kõigepealt näitas neid Juulike, siis näitas neid Kurvits. Aeg läks, vardad välkusid teiste asjade kallal ning juba ilmuski Käsitöö sügisnumber nende ilusate kinnastega.

Kudumine, nagu tavaliselt, ei võtnud pooltki nii kaua kui postituse tegemine. (: Kudusin Raasiku kahekordsest 1,5mm varrastega. Mulle oli see esimene kord nii väikeste varrastega ja üleüldse sõrmikuid kududa. Ei olnudki nii raske kui ma olen kartnud. Ja et sõrmikutel ilus elu oleks, viin nad iga päev rattaga sõitma. :)