Mis Sa hing teed, kui oled üksi kodus ja laua külge seotud .. ikka võtad esimese käeulatuses oleva asja, millega kõlasid fikseerida. Õnneks oli kaamera ka käeulatuses. (:
[Homme hommikul on Tartus väljaskudumine, hea ilmaga Kaubahalli ees, kehva ilmaga Truffes.]
Vanarahvas teadis uskuda, et kanga ülespanek peab käima naeruga, siis läheb kudumine ka ludinal. Homme vast on rohkem naerupäev, siis veame ka kangajutu üles – äkki juttki ei taha joosta, kui ei ole naeruga alustatud. (:
Eelmise aasta algul seadsin endale siin eesmärke – täiesti juhuslikult on täpselt aasta ja üks päev sellest möödas. Kirjutanud ma olen tihemini, varsti ka kangakudumisest. (:
Poolikute asjade nimekiri oli suur samm edasi poolikute asjade nimekirja lühendamisel. Ühtlasi on see mul aidanud ka mitte uusi asju käsile võtta, sest lõppude lõpuks saan ma ju tegeleda ikkagi ühe asjaga korraga.
Ma usun, et mu lõngavarud on aastaga pigem vähenenud – või vähemalt pole märkimisväärselt kasvanud. Lõngapoodi astudes ei lähe mul silme eest mustaks ja ma ei tunne, et ma peaks kõike koju vedama. Ühelt poolt on selle põhjuseks väljakujunenud maitse, see tähendab, villa villa ja villaga. Teiselt poolt ma leian, et lõnga ja kanga koht ei ole mitte kastides on päeva oodata, vaid ikka kasutuses olla. :)
Aga nüüd tegudest. (:
See kampsun on kaua-kaua kastis oma järge oodanud. Ausalt öeldes lükkasin ma seda aina edasi, sest varrukat tuli pisut üles harutada ja uuesti pikemaks kududa, rääkimata teisest varrukast, kapuutsist ja nööbiliistust. Kuigi see lõng on väga mõnus ja pehme – Rowan Bamboo Soft -, ei haaku ma kohe üldse sellega. Lisaks on see lõng võimeline üksinda laua peal seistes ka pusasse keerama.
Pildil olev varrukas ja teinegi on valmis, samuti pool kapuutsi. Võiduka lõpuni!
Tema sokid Nancy Bushi mustrist. Roheline lõng oli kuusega kinnastest üle jäänud kolmekordne, valge kahekordse lõnga võtsin lõngakorvist ja viimasega kudusin kokku kahekordse linase niidi, et ikka vastupidavamaid sokke saada.
Sooniku kudusin 68 silmusega, ülejäänu 70 silmusega, vardad 2,5mm. Ja muidugi kõige tähtsam – hiiu kand ja varvas. Kanna juures tegin järeleandmise ja kannapõhja kudusin lihtsalt ruudulise.
Nädala eest sorteerisin oma nööpe ja kaks suurt meeste t-särki olid tihkelt kaetud. Peamiselt koosnevad nööbivarud ühe värvika soomlase põhjatust Lelle laost, kus mul läks vist silme eest mustaks ja .. ma usun, et te teate seda tunnet. Nüüd leidis suur osa neist nööpidest ka uued omanikud.
Kuidas oma nööpe hoida, ma ikka ei tea. Mulle vist meeldiks, kui nad oleks väikestes purkides, aga nii väikesi purke ei ole saada. Praegu said nad värvi järgi väikestesse kilekottidesse. Kus ja kuidas teie oma nööpe-vidinaid hoiate?
Viimaseks veel nukupontšod, mis saidki valmis. Sellist värvi, et vast helendavad pimedaski. :)
Sai kaks tükki, nagu lubatud. Muster on Dropsist, selle väikese erinevusega, et kasutasin 2,5mm vardaid ja kudusin kõige suurema suuruse järgi. Kapuutsi tegin ka omamoodi: servast 8 silmust oli pärlkoes ja ülejäänu parempidises koes, kokku 62 silmust. Enne kehaosa kahandasin 40le silmusele.
Sai jälle nimekirja lühemaks. :)
Ka siia blogisse, nagu ilmselt teistessegi blogidesse jõutakse igasuguste otsingusõnadega. Tänane küsimus on: “Kas sokki saab kahandada nagu kinnast?”
Kallis eksleja,
sokki saab tõepoolest kahandada nagu kinnast, see tähendab, esimese ja kolmanda varda algusest, teise ja neljanda lõpust, nii et kinda otsa jääb korralik viilkatus. Võib kududa ka kelpkatuse, mille puhul peaks kahanduste vahele jätma 2-4 silmust ja kui varbad peidus, vardal olevad silmused kokku silmama.
Samas, soki otsa kudumiseks on mõned paremad meetodid ka. Kui kodus ei juhtu olema, siis raamatupoest või raamatukogust leiab kudumisõpiku, kus õpetatakse sokki kahandama.
Parimatega,
K.
Küsimus lugejatele – kas ma peaksin taolistele küsimustele tihemini vastama ja kas on nõudlust sääraste vastuste järele? Ühelt poolt mulle tundub, et võib-olla on, aga samas olen ma seda kõike ju siitsamast internetist lugenud, kust teiegi ..
Pilt on arbitraarne, kuigi ma tahaksin osata sama hästi igat sorti esemeid parandada.
Sünnipäevameeleolu on läinud nii härdaks, et aususe huvides [ja peamiselt enda distsiplineerimiseks] otsustasin teha pooleliolevate käsitööasjade nimekirja:
- kuusega kindad vanaisale
- lahtiharutatud James May särk
- kaltsukotist leitud poolik tekipealne, vanust umbes 8 aastat
- kirjandusklassikute katkine kand
- preilikinnaste katkine nimetissõrm
- ühed teised katkised sõrmikud
- uut nahka tahtvad muhu pätid
- kevadtööde kampsun
- toru
- tükitekk
- rapitud tugitool
- kaks veel rappimata tugitooli
- ootamatu vajadus peokoti järgi
- umbes kolm väikest lapitekki, enam-vähem valmis
- uued sokid Temale
- kaltsukotist leitud lappidest tekk (lapid u 10 aastat vanad)
- pitssukad
- Tema lappideta püksid
- Tema ühed teised püksid, mille järgi lubasin uued õmmelda (poolteist aastat tagasi)
- neli paari parandamist ootavaid kindaid
- parandada üks kootud kott
- 8m kudumata panamakangast (lõim on telgedel juba kolm kuud)
- üks katkine sall
- kahe nukupontšo jagu lootust jõuludeks (mis mul küll arus oli?)
- mõned käterätipitsid
- kastitäis t-särke, mille poolteist aastat tagasi hamsterdasin ja millega ei ole m i t t e m i d a g i teinud
- kui ma nüüd saan ikkagi kapi, mida oleks tegelikult väga vaja, siis on seda ka vaja kõpitseda
- kohvikannusoojendajamõtteid olen juba mitu aastat mõlgutanud
- üks kohendamist vajav kleit
+ kindlasti veel midagi
Lisaks leitud:
- kaks Montoni kampsunit, üks pikemat tähelepanu vajav (juba kaks aastat), teisel paar pistet
- üks käekott, mis ootab põhimõtteliselt tuhast tõusmist
- triibuline lastekampsun
- kootud teki keskosa, ootab serva
- monumentaalteos
Näitamata on blogis veel üks suur hall tekk, minu suur haapsalu sall, üks kleit, paar boolerot, kootud alusseelik, münditasku, glämmkampsun JA teised.
Õõvastav.Ma tean, et suur osa sellest nimekirjast on parandamist vajavad asjad, aga kogu aeg tahab miski parandamist, eriti praegu, kus kindad-sokid kogu aeg kasutuses. Ja ma olen kogu aeg teadnud, et mul on halb komme teha liiga suuri plaane, mis ei jõua teostuda enne järgmise mõtte tekkimist.
Tuleb lihtsalt näppudel käia lasta. :)
Pildil, ma loodan, on minu päeva säravam osa. (:
Miks ei peakski tütarlaps puu otsa ronima, saati veel selliste põlvikutega? Need põlvikud on ühed esimesed asjad, mille ma kudusin oma praeguse kudumishoo alguses 2007. aasta lõpus.
Igatahes võtsin ma Baudelaire’i sokid hooga Knittyst ette ja kudusin ja kudusin. Kuni said üle põlve. Kahandasin-kasvatasin täpselt seal kus vaja – üks tugev argument põlvikute ja sukkade varbast ülespoole kudumise poolt.
Lõng on (ilmselt) Jõgeva maavillane värviüleminekutega, nagu näha, ja vardad 2,5mm.
Neist on peamiselt saanud kodukäigusokid, sest kolme aasta jooksul ei ole ma viitsinud neile elastikut üles äärde ajada. Väljas on nad ka mõnel korral käinud – peamiselt sooja pesu peal lumelauaga mäe peal käies.
Kord jõudsid internetti ühed kindad – kõigepealt näitas neid Juulike, siis näitas neid Kurvits. Aeg läks, vardad välkusid teiste asjade kallal ning juba ilmuski Käsitöö sügisnumber nende ilusate kinnastega.
Kudumine, nagu tavaliselt, ei võtnud pooltki nii kaua kui postituse tegemine. (: Kudusin Raasiku kahekordsest 1,5mm varrastega. Mulle oli see esimene kord nii väikeste varrastega ja üleüldse sõrmikuid kududa. Ei olnudki nii raske kui ma olen kartnud. Ja et sõrmikutel ilus elu oleks, viin nad iga päev rattaga sõitma. :)
Helle kutsus maikuu alguses tegema head Tartu Lastekliinikule. Aega võttis, aga augusti lõpus, kui juba projekti lõpp paistmas, tabas mindki tahe kaasa lüüa.
Esimest mütsi ma eelmises postituses näitasin, kokku sai kaks mütsi, kolm paari sokke ja ühed papud.
Sokid said improviseeritud mustri ning kogemata kontsaga. Käsitöö 2007. aasta sügisnumbris õpetati sellist kanda kuduma ning põhimõtteliselt on see pool lühikeste ridadega kootud kannast.
Papud on kootud ühe Ravelryst leitud mustri järgi. Papud on lõppkokkuvõttes küll nunnud, aga muster näeb ette lõnga katkestamise umbes viiel korral, kuigi see on lihtsalt välditav. Lisaks olen ma täielik kobakäpp ripskoe kokkuõmblemises, aga seal vist on mingi nipp ..
Mütsid on kootud samuti mustrist, üks sellest ja teine tollest. Mütsid, mulle tundus, tulid küll hiiglaslikud võrreldes sokkidega.
Pakk minu kootud asjadega jõudis ilusasti Tartusse ja loodetavasti ka juba mõnd uut ilmakodanikku soojendama. (:
Kõige selle taustaks on aga uue kleidi vooder. Kleiti olen juba kandnud, aga ilmselt tuleb pisut ikkagi harutada ja ümber teha.
Väljast on kleit tumehall ja täisvillane. Imeline leid Paide Lipi-Lapi ärist.
Mind ei ole takistanud kirjutamast keegi peale minu enda. On pilte. On esemeid. On justkui kõike. Ja nüüd on ka uus väljanägemine, minimalistlikum.
Minimalismiga paistavad pildid paremini välja ning siin ongi üks seeria lõngavärvimisest, mille ma ise vussi keerasin.
Lõng oli Jõgevalt ostetud ühekordne, lamba ja kitse segu. Helevalge ja ilus, aga minu mõte oli kinni kollase salli juures.
Potti ja minek. Tegelikult nii väikeses potis ju ei värvita, kuigi aniliinvärv läheb niivõrd ühtlaseks, et suurt vahet ei ole.
Uduselt potis. Siin oli mul veel lootus, et ehk-ehk läheb loputamisega veel seda õiget kollast tooni ..
Jäi ikka sama kindlalt oranžiks – aniliinvärvi, vähemalt kollast, tasub alati panna vähem, kui Sa arvad vaja minevat, sest juurde saab alati panna.
Selline ta sai. Kaugeltki mitte see kollane, mida ma igatsesin, kuid siiski ilus. Lõpuks sai hoopis kaks õnnelikku kudujat: ühel oli hea meel ära anda, teisel hea meel vastu võtta.
Üks on üks tore müts, mille ma lootsin kududa Temale, aga ei läinud üldse nii. Aasta eest kudusin ma Talle mütsi ja kui nüüd uut otsisin, praagiti kõik välja. Võtsin siis kätte ja kudusin ühe ikkagi valmis.
Mulle endale see müts väga meeldis, aga ta lihtsalt ei olnud minu värvi. (: Käsi südamel võin öelda, et Talle see ei sobinud grammivõrdki. Tuleb edasi otsida.
Põhimõte on mütsil väga lihtne, aga see-eest geniaalne – nagu Elizabethi esemetel ikka. Algul kasvatatakse kahest kohast ja kahandatakse kõrvadelt, mõne aja pärast jätkub ainult kahandamisega.
Kudusin 4mm varrastega kahest kerast korraga: kord septembris Viinist toodud sojasegusest lõngast ja Epu juurest Kosmosest ostetud Katia/Mirasol Qinaga, mida kulus natuke üle toki. Mütsi väga õnnelikuks omanikuks sai lõpuks prl Kunstiõpetaja, kellest küll pilti veel pole. [Ravelry]
Töölaual ootab juba ammust aega üks pilt kord parandatud pükstest:
Umbes sama kaugest ajast, võib-olla jaanuarist, on mul ka vardavardja, mis on osutunud veel tarvilikumaks kui ma enne oleks suutnud ennustada.
Õpetuse või õigemini idee leidsin ühel õhtul Picklesist. Mul olid juba kord ühed tükid välja lõigatud vardavardjale, kuid kuidagi oli töö poolikuks jäänud. Sellist lahendust, kus kott sisuliselt ühest tükist on välja lõigatud, ei ole ma kusagil varem silmanud.
Kõik vardad mahuvad ilusasti sisse, kuigi taskut tuleb tihtipeale teistega jagada. Muidugi oli mul plaan ka kena pael külge õmmelda, aga tänaseni pole paela – samet hoiab ennast üsna hästi koos.
Kena lumesulamisaega kõigile. (:
Autoriõigused on üks teema, mis ühelt poolt on mul natuke kraapinud, aga teiselt poolt lohistan tihtipeale mõisa köit väga õndsalt. Nüüd võib öelda, et olen illustreeriva näite valmis kudunud. Köögipoolelt on tegu lõngadega, mille Liis indigoga värvis – tumedam on tihedamast keeduveest kui heledam. Vardad olid 5mm ja tolapaela kudusin 6mm varrastega.
Rangelt võttes on muster pärit Elizabeth Zimmermanni Knitting Workshopist ja servamuster Pitsilistest koekirjadest. Tegelikult viksisin ma selle tuimalt Jared Floodi tviidteki pealt maha. Ausalt.
Ühelt poolt olid mul ju raamatud antud teadmistega olemas ning ega see idee ka midagi liiga revolutsioonilist ei ole. Mul ei ole kordagi olnud ligipääsu konkreetsele mustrile. Teiselt poolt ei oleks ma ilmselt olemasolevaid teadmisi kokku pannud ning pealegi on ju lihtsam kusagilt näpuga järge ajada kui ise mõelda.
Mu südametunnistus on natuke ärevil ka selle pärast, et ma ju tegelikult tarbin Jaredi loomingut pidevalt – ootan huviga ta blogipostitusi ja aeg-ajalt käin Flickrist pilte imetlemas. Võin käsi südamel öelda, et ta on mu kõige lemmikum villafotograaf ja kui ma suureks kasvan, tahan tema moodi olla. (:
.. ja ikkagi ei ostnud ma seda mustrit, vaid kudusin teiste, üldisemate juhtnööride järgi endale samasuguse eseme. Kas see on autoriõiguste rikkumine? Või mis veel tähtsam, kas see on vale? Enamasti ma leian, et kui ma vaatan esemele peale ja suudan aru saada, kuidas ta konstrueeritud on, siis ma ei tunne end kohustatuna seda väljaminekut tegema. Siinkohal on kaks märkimisväärset erandit: esiteks, kui see idee on tõepoolest uudne ja mustril on oma puänt. Teine erand käib inimeste kohta, kes on rohkem kui nimi või nägu kauguses. See on näiteks ka põhjus, miks ma eesti filme ei piraadi, see tuleks kõik meie kultuuriruumi rikkuse arvelt.
Kuigi ma teadsin ette, et ma tahan antud teema tõstatada, siis ma olen seda postitust kirjutades üha mõtlikumaks muutunud. Kõik sellised teemad omandavad teistsuguse varjundi, kui nad muutuvad isiklikumaks. Aeg-ajalt tuleb ikka loojatelt [kuduloojatelt? (:] kuulda, kuidas keegi on luba küsimata nende mustri tõlkinud ja avaldanud, vahel ka lausa raha küsinud selle eest. Sellest rääkimata, et ka meie väikeses Eestis pidavat olema kogukondi, kus tervete raamatute Internetti riputamine – või vähemalt nende kasutamine sealt – on normiks.
