Teisipäevategu nr 2: lillekirjaga sall

Roheline sall
See sall sai kuidagi ise. Kõigepealt ostsin Reesilt mitu aastat tagasi kaks poolitäit pitsilõnga, kust aeg-ajalt tikkimiseks lõngu värvin. Eelmisel suvel otsustasin muuhulgas värvida neli sallitäit lõnga ja üks neist, värvireseeda ja indigoga värvitu, läks pisut aia taha, nii et müüa teist ei tahtnud, aga kududa kõlbas küll.

Roheline sall

Siis oli Haapsalu pitsipäev, kus osalemise eest sai tasuks diplomi ja kaks liimpuidust sukavarrast, mille ma tutvuse poolest juba nupuga varraste vastu sain vahetatud. Mustri valis pooleneljane klient mustrikaartidelt ise ja lillekiri on tõesti ilus. Vahepeal küll käidi ütlemas, et sall ei ole selline valge nagu kaartidel, aga ma ikka kudusin edasi. Äärepitsi kudusin selle kõige lihtsama ja ühes tükis.

Roheline sall

Äärepitsi külgeõmblemine on täitsa mõnus kui nupuga nõel ja Koome Haapsalu salli käepärast on.

Roheline sall

Sall käis kenasti vannis ja siis tulid sirutusharjutused, ikka laenatud raamil.

Roheline sall

Sall ise oligi mõeldud klassikalisest pisut väiksemana, aga raami peale sai 60×126 cm ehk 1:3 proportsiooni ei saavutanud. Venitamise kõrghetk oli muidugi siis, kui tellija teatas, et see sall küll ei sobi, sest sellel on .. augud sees.

Roheline sall

Isegi kammlõng on karvane. :)

Roheline sall

Ja kesktalvine päike lasi end lille sisse püüda ..

Roheline sall

Pärast venitamist sai sall diivanipatjade all puhata, siis mõned kuud riiulil seista ja siis lõpuks jõudis kätte aeg, kus lõikasin ära peaaegu kõik lõngaotsad (mõned ikka jäid silma alt välja) ja viimistlesin servadcomme il faut.

Sallilugu sellega veel ei lõppe – mul on kõiksugu kummalisi ja vähemkummalisi kudumisraamatuid ja ikka juhtub, et ostan mõne juurde. Salli kudumise aegu saabus mulle Rae Comptoni The Complete Book of Traditional Knitting, mille esimene trükk avaldati 1983. aastal. Pildid on ajastule omased:

Roheline sall

Raamatus on mõned pildid Muhu ja Ruhnu kudumitest, aga muuhulgas on ka üks võrdlemisi kummaline Haapsalu salli juhend.

Roheline sall

Eesti moodi pitssalli kudumiseks soovitatakse võtta 9/2 lõng ja 5 mm vardad, üles luua 241 silmust ja siis kududa kõrgusesse 6 mustrikorda. Skeemi otse loomulikult ei ole, nii et regivärsist pitsi kudumine on veel eraldi väljakutse.

Nuppu soovitatakse kududa nii, et iga nupusilmusest kootud silmuse vahele tehakse kaks õhksilmust, millest üks lastakse tagasireal vardalt maha ning nupp kootakse kokku uuel parempidisel real.

Aga see ei ole veel kõik. :) Pits kootakse sallile ristisuunalisena ja parasjagu pikk, arvestatagu ümber nurga keeramise varuga. Pärast tuleb sall triikrauaga pressida ja kõik nupud ükshaaval sallist varda või tömbi nõelaga välja tõsta.

 

Advertisements
Teisipäevategu nr 2: lillekirjaga sall

Teisipäevategu nr 1

Potitäis villa

Mõnikord kohe on nii, et hinge jääb tühi koht – et kui oled juba harjunud midagi ootama, siis järsku on väga kurb, kui enam midagi oodata ei ole. Mul (ja ma usun, et paljudel teistel) on selline lugu pühapäevaõmblustega, mis kahetsusväärsel kombel vähemalt sellises vormis otsa on saanud.

Aga mis siin siis ikka nukrutseda, tuleb vähemalt endal elu põnevaks teha ja nii otsustasin selle aasta teisipäevad tegusaks muuta ning seda vaatamata tõsiasjale, et mulle on praegu järjekordset kohustust vaja sama palju kui seale sadulat.

Ma ei hakka lubama, et ma just teisipäeval midagi valmis teen, aga luban vähemalt teisipäeviti postitada. Mul on nimelt arvutis päris hulk pilte, mis on ikka ajapuudusel jäänud postitamata ning samamoodi tagaajus nimekiri postitustest, mille tahaks ära kirjutada, lisaks veel hullumoodi umbe jäänud kirjutamisesoon. Ehk siis tuleb teisipäeviti vähemalt üks pilt selgitusega. :)

Ülaolev pilt  on 1. jaanuari värvimisest, kui värvisin villa – ühes potis, ühekorraga. Uus aasta, uued trikid. ;)

Teisipäevategu nr 1

Salli venitada kolmel moel

Seekord saan näidata teiste tublit tööd. Alustuseks mõtles Sujuri Ahti välja, kuidas teha Haapsalu salli venitamise raami – ikka nii, et sai veel parem ja mahub kenasti karpi. Väga kvaliteetne töö, aga seda ei pea meistri nime juurde enam ütlemagi. :)

Siis oli veel kolm kolmnurkset salli, mille autor kuduklubis kord välja hõikas, et kui need kord valmivad, siis nemad korraga raamile lähevad, sest kel see aeg ja tahtmine kolm korda salli venitada. Täna oli siis see päev.

Ja kuna laupäeval nägid Siiri rätid ilmavalgust, siis võib arvata, et kolmnurkseid salle hakatakse kohe-kohe hulgakaupa kuduma.

Sujuri salliraam

Esimene, kõige suurem sall sai raamile nii nagu peab – sakkide tipud piide taha ja ülemine serv abilõngaga sirgeks venitatud ning ka piide taha pingutatud.

Sallide venitamine

Teise ja kolmanda salliga oli mul plaan kasutada Shetlandi moodi venitamist, aga läks pisut teisiti. Shetlandil on salle raamile venitatud abilõngaga, nagu võib näha siit ja siit. Äärepitsi sakkide tippudest aetakse läbi tugevam lõng või niit (me kasutasime kahekordselt võetud heegelniiti) ja hoopis abilõng venitatakse raami piide taha. Sedasi saab raamile panna mitu salli ülestikku, need võivad olla erineva suurusega ja kuna Shetlandil on salle kootud eelkõige müügiks, oli võimalikult väike ajakulu väga tähtis.

Valge salliga läks aga nii, et nii terve salli ümber sai aetud üks abilõng, nii ülemisse serva kui külgedele. See ilmselt õigustab end kui alustada lõnga ajamist sakkidest ning lõpetada ülemise servaga, sest siis saab lihtsamalt kerast lõnga juurde lasta. Kuna meil oli lugu hoopis vastupidine, jõudsime aga hoopis teise lahenduseni – abilõngast said läbi aetud pikad vardad, mis muidu asetatakse piide taha ning nende pingutamiseks kasutasime omakorda salliraami fikseerimiseks mõeldud kumme.

Venivad

Kolmas sai siis lõpuks abilõngaga kinnitatud. Läbi ülemise serva jooksis üks lõng, mis sai kummastki otsast kinnitatud ümber piide kaheksaid tehes ning külgedelt jooksis omaette lõng, mida oli võimalik vastavalt vajadusele sättida ja pingutada. Töötab küll. :)

Salli venitada kolmel moel

Oskus ja kogemus (ja nõelumine)

.. ehk millal saab öelda, et mingit asja, näiteks tehnikat või töövõtet, on proovitud? Millal saan ma öelda, et ma seda oskan? Millal on paras aeg sellest teistele rääkima hakata? Mis hetkel tekib sellest kõigest ettekujutus? Millal saab mul tekkida asja oskamise üle uhkus ja mille põhjalt tekib eelarvamus?

Mina ise olen kehv õppija, sest ma usaldan väga väheste inimeste väiteid ja siis ka ikka üritan natuke üle nurga lasta. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. See oli mõne aasta eest, kui kogenud autor tõdes, et millegipärast valdab mingil hetkel kudujaid arusaam, et uuele asjale peale vaadates või raamatut lehitsedes mõistavad nad tehnikat – mis samahästi kui võrdub kogemusega. Ma arvasin tookord, et küllap on see mingi välismaa probleem, aga viimaste kuude jooksul olen analoogse käitumisega mitu korda kokku puutunud.

Ma ei ole ka ise sellest patust puhas, sest üsna pikalt pidasin ma end tubliks kindakudujaks, siis aga pusisin saamatult kes teab, mitmendat sõrme samale kindapaarile kudumas. Lugesin hoolikalt oma kootud kindapaarid ühe käe sõrmedel kokku ja tõdesin, et Muisis surfamine kindakudujaks ei tee. Tagantjärele mõeldes üsna loogiline, aga pettekujutelm oli lihtne tekkima.

Igatahes, üks terav episood seostub Käsitöö selle aasta kevadnumbriga. Käsitööl on nüüd juba üle aasta uus peatoimetaja ja sujuvalt on vahetunud enam-vähem kogu toimetus. See on mitmeti arusaadav, sest kapten valib ikka oma meeskonna. Eelmise vahtkonnavahetuse ajal kostus ka rahulolematuid hääli, aga kui minu arust tehti eelmisel korral samm professionaalsuse poole, siis nüüd on jälle liigutud tagasi üleüldise ja pinnapealsema ajakirja poole – nii nagu ajakirja algusaegadel, leiab sealt lauaseadeid ja ühe õhtu projekte. Sellel on kindlasti lugejaskond (peatoimetaja ei saanud ühes juhtkirjas märkimata jätta, et tema ametisoleku ajal on tiraaž kasvanud enneolematuks), aga minus tekitab see pigem pettumust, sest süvenemist ja käsitööga vähegi tegelenud inimesele ei leidu ajakirjas enam peaaegu midagi.

Igatahes, oli kolmapäeva õhtu ja ma nõelusin parasjagu Humanast 3,5 € eest ostetud villast Ikea tekki. Üleviskel olid juba poes augud sees, tänu millele ta ilmselt mind seal ka allahindluste ajal ootas, koide tõeline pidu tuli välja aga alles pärast pesu. Ma olin aukude nõelumist mitmel puhul edasi lükanud, aga kui hakkas tunduma, et tekki oleks uuesti vaja pesta, ei olnud nõelumisest pääsu.

Tekk

Parandamise planeerimine ise oli nagu sudoku lahendamine kuna kahjustused on lähestikku ning nõelutud koha peab saama kusagile ankurdada. Planeerimise poolelt oleks ilmselt kõige lihtsam olnud kolmandik tekki välja lõigata ja uus tükk asemele teha. Oli parandamise kes teab, mitmes õhtu ja mõtisklesin laisalt, et mis oleks, kui Käsitöös oleks ka artiklisari parandamistöödest – sellised mõnusad elulised nipid. Minu avasilmi unistusele vastati järgmisel hommikul, kui postkastis oligi ajakirja uus number ja kaanelgi reklaamiti välja kudumite parandusnipid. Ajakirja sees ootas mind aga täielik pettumus, sest teemale, millest võiks ja ongi raamatuid kirjutatud, on pühendatud kaks lehekülge, millest ühe võtab sisuliselt enda alla foto parandamata sokkidest.

Tekk

Sisulisest poolest jääb mulje, et tegemist on lihtsalt viidatud allikate refereerimisega, lisaks veel üks üliväike parandatud sokiauk. Sokiauk tundub olevat nii väike, et seda oleks lihtne olnud silmata, mille eeliseks lihtsalt nõelumise ees on, et silmatud pind on sisuliselt sama strukutuuriga kui silmkoeline pind ehk on elastne. Põimitud pind on jäigem ja kui see ei veni sama moodi kui ülejäänud pind, tekib paranduse servadesse uus rebend. Antud juhul on rebendi tekkimise oht veel suurem, sest tundub, et parandus on võrdlemisi pingul – üldiselt soovitatakse teha parandus lõdvem, sest tõenäoliselt tõmbab värske lõng veel esimeses paaris pesus kokku ja kohevamaks.

Joonised 3 ja 4 on kehvad skännid Thérèse de Dillmont’i Encyclopedia of Needlework’ist (lk 193) ning südamest soovitatakse jällegi ristlõngade vedamist ning üle tikkimist varspistes. See on pisut parem variant kui eelmine, sest on pikisuunas mõnevõrra elastsem, kuid ristisuunas on endiselt jäik. Dillmont ise manitseb tegijat, et nende parandusviiside jaoks tuleb parandatav ese kumerale pinnale pingutada, et niidid ei jääks liiga pingule – tähtis teadmine, mis on kusagil teel kaduma läinud. Samas, oleme ausad, üks viidatud allikatest  näitab veelgi loovamaid silmkoe parandamise viise, nii et võib vist olla tänulik, et need joonised ajakirja ei jõudnud.

Leia kaks erinevust

Joonised 1 ja 2, mille autoriks on märgitud artikli autor, on nagu kaks tilka vett Maimu Põldoja Kudumises leiduvate joonistega, mille autoriks on märgitud Dagmar Paalamäe. Muide, selles raamatus on kuldaväärt soovitus hõredaks kulunud küünarnukkide raviks – varrukad tuleb lihtsalt käeaugukaarest lahti harutada ning omavahel vahetada. Elagu ristkülikukujulised kampsunid!

Kampsuniauk

[Kui kaenla all õmblust ei ole, ei jää üle muud kui vapralt nõeluda.]

Tagasi tulevikus viidatakse  1920-1930ndate naisteajakirjadele ja öeldakse, et augu alla soovitatakse traageldada alus, mis aitaks vältida augu välja venimist – see on kasulik juhul kui parandatakse teljekangast, silmkoe puhul on venitamine pigem teretulnud. Puuvillast niiti soovitavad need materjalid abiniidiks selle pärast, et esimene sünteetiline materjal, nailon, jõudis turule alles 1937. aastal. Kahe tuhande kuueteistkümnendamal, artikli kirjutamise aastal, ei ole küll mingit põhjust antud juhul puuvillast niiti eelistada – allikate kasutamisel võiks autor siiski vahet teha, mida annab tänapäeva üle tuua ja mida mitte.

Kõige siiramalt on mul aga kahju, et rohkem ei ole kasutatud mainitud ajakirjaartikleid (Eesti Naine (juuli 1929) ja Taluperenaine (nr 4 1932)). Esimesest ka järgnev väljavõte:

Eesti Naine 7-1929.jpg
Kusjuures, mõlemad artiklid nimetavad parandustöid ausalt igavateks – ja minu arust on see väga värskendav, sest ikka on ju nii, et tahaks asuda millegi uue kallale, selle asemel, et parandada mõni vana asi ära. Mõne päeva eest pööras üks naisterahvas mu poolikuid sõrmikuid käes ja küsis täiesti õigustatult, et miks ma neid ometi nii peenelt koon, et kas need on mõne kindla kihelkonna kindad – aga ma koon neid tihedalt eelkõige seetõttu, et ma tahaks parandamist edasi lükata nii palju kui võimalik, sest kududa meeldib mulle ikkagi rohkem kui nõeluda.

Kampsuniauk

Üldsegi tasuks hoopis auke ennetada ja hõredaks kulunud kohad pealistada ehk siis üle silmata. Pealistamine (või päälustamine sajanditaguses kirjapildis) oli minu jaoks täiesti uus sõna, seni ei ole ma seda veel eestikeelses kirjanduses kohanud (inglise keeles on selle jaoks terminid duplicate stitch ja Swiss darning) – mõiste juba iseenesest oleks väärinud laiemat tähelepanu kui siin postituse sabas, kuhu on jõudnud ainult tõeliselt vaprad.

Põhimõtteliselt on asjalik teema lihtsalt ära lörtsitud, sest on lihtsal meetodil täidetud ära paarislehekülg, selle asemel, et leida mõnel asjatundjal kirjutada terve artikliseeria. Seeriat oleks tegelikult olnud vaja, sest nõelumine ja parandustööd ei ole meil enam paljuski pärandatav tehnoloogia, vaid katkenud traditsioon – ka minu teadmised, mille põhjalt oma oskusi olen arendanud, on pärit internetist ja raamatutest.

Minul on teki parandamine ikka pooleli, sest võtsin korraks mõtlemispausi, mis on sujuvalt veninud kolme kuu pikkuseks nagu ka selle postituse kirjutamine. Ja ikkagi ei ole mul vastust, et millal tekib kogemus? Millal olen ma vilunud? Millal on paras aeg hakata oma oskusi ja teadmisi edasi andma?

Oskus ja kogemus (ja nõelumine)

Punane

Sel kevadtalvel juhtus nii, et järsku oli palju punast.

Kanad

Olid punased kanad.

Punane

Oli üks punane kampsun varrastel. Taskutega.

Väike punane.

Oli üks väike punane, tegelikult juba sügise minekul.

Mulgi tanumaal

Nüüd äsja oli veel üks punane Heast kindalõngast. Mulle väga meeldis sellega tikkida.

Kanad ei ole veel särgi peal lendu saanud tõusta, kampsun on ikka veel varrastel, väikeses punases on mõned asjad, mis saaksid olla paremini ja kindalõngaga ei ole ma kaugeltki mitte lõpetanud, aga vähehaaval saab edasi. Silmus silmuse, rida rea ja piste piste järel.

Igaüks peab oma skunki ise nülgima ja elevanti tuleb süüa suutäie kaupa.

Punane

Suurõppus “Hamster”

Hamster

Lühike teade, et olen otsustanud loobuda osast oma lõngadest ja kangastest ning olen nendega laupäeval, 23. mail, Heimtali laadal. Raamatuid ja Nõukogude Naise lõikelehti on ka.

Lõngu on ikka natuke rohkem kui pildilt praegu paistab. (:

Tavapäraselt toimub Heimtali laadal “Käi ja koo” võistlus, jätkuvalt sprinditeatena.

Suurõppus “Hamster”