Oskus ja kogemus (ja nõelumine)

.. ehk millal saab öelda, et mingit asja, näiteks tehnikat või töövõtet, on proovitud? Millal saan ma öelda, et ma seda oskan? Millal on paras aeg sellest teistele rääkima hakata? Mis hetkel tekib sellest kõigest ettekujutus? Millal saab mul tekkida asja oskamise üle uhkus ja mille põhjalt tekib eelarvamus?

Mina ise olen kehv õppija, sest ma usaldan väga väheste inimeste väiteid ja siis ka ikka üritan natuke üle nurga lasta. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. See oli mõne aasta eest, kui kogenud autor tõdes, et millegipärast valdab mingil hetkel kudujaid arusaam, et uuele asjale peale vaadates või raamatut lehitsedes mõistavad nad tehnikat – mis samahästi kui võrdub kogemusega. Ma arvasin tookord, et küllap on see mingi välismaa probleem, aga viimaste kuude jooksul olen analoogse käitumisega mitu korda kokku puutunud.

Ma ei ole ka ise sellest patust puhas, sest üsna pikalt pidasin ma end tubliks kindakudujaks, siis aga pusisin saamatult kes teab, mitmendat sõrme samale kindapaarile kudumas. Lugesin hoolikalt oma kootud kindapaarid ühe käe sõrmedel kokku ja tõdesin, et Muisis surfamine kindakudujaks ei tee. Tagantjärele mõeldes üsna loogiline, aga pettekujutelm oli lihtne tekkima.

Igatahes, üks terav episood seostub Käsitöö selle aasta kevadnumbriga. Käsitööl on nüüd juba üle aasta uus peatoimetaja ja sujuvalt on vahetunud enam-vähem kogu toimetus. See on mitmeti arusaadav, sest kapten valib ikka oma meeskonna. Eelmise vahtkonnavahetuse ajal kostus ka rahulolematuid hääli, aga kui minu arust tehti eelmisel korral samm professionaalsuse poole, siis nüüd on jälle liigutud tagasi üleüldise ja pinnapealsema ajakirja poole – nii nagu ajakirja algusaegadel, leiab sealt lauaseadeid ja ühe õhtu projekte. Sellel on kindlasti lugejaskond (peatoimetaja ei saanud ühes juhtkirjas märkimata jätta, et tema ametisoleku ajal on tiraaž kasvanud enneolematuks), aga minus tekitab see pigem pettumust, sest süvenemist ja käsitööga vähegi tegelenud inimesele ei leidu ajakirjas enam peaaegu midagi.

Igatahes, oli kolmapäeva õhtu ja ma nõelusin parasjagu Humanast 3,5 € eest ostetud villast Ikea tekki. Üleviskel olid juba poes augud sees, tänu millele ta ilmselt mind seal ka allahindluste ajal ootas, koide tõeline pidu tuli välja aga alles pärast pesu. Ma olin aukude nõelumist mitmel puhul edasi lükanud, aga kui hakkas tunduma, et tekki oleks uuesti vaja pesta, ei olnud nõelumisest pääsu.

Tekk

Parandamise planeerimine ise oli nagu sudoku lahendamine kuna kahjustused on lähestikku ning nõelutud koha peab saama kusagile ankurdada. Planeerimise poolelt oleks ilmselt kõige lihtsam olnud kolmandik tekki välja lõigata ja uus tükk asemele teha. Oli parandamise kes teab, mitmes õhtu ja mõtisklesin laisalt, et mis oleks, kui Käsitöös oleks ka artiklisari parandamistöödest – sellised mõnusad elulised nipid. Minu avasilmi unistusele vastati järgmisel hommikul, kui postkastis oligi ajakirja uus number ja kaanelgi reklaamiti välja kudumite parandusnipid. Ajakirja sees ootas mind aga täielik pettumus, sest teemale, millest võiks ja ongi raamatuid kirjutatud, on pühendatud kaks lehekülge, millest ühe võtab sisuliselt enda alla foto parandamata sokkidest.

Tekk

Sisulisest poolest jääb mulje, et tegemist on lihtsalt viidatud allikate refereerimisega, lisaks veel üks üliväike parandatud sokiauk. Sokiauk tundub olevat nii väike, et seda oleks lihtne olnud silmata, mille eeliseks lihtsalt nõelumise ees on, et silmatud pind on sisuliselt sama strukutuuriga kui silmkoeline pind ehk on elastne. Põimitud pind on jäigem ja kui see ei veni sama moodi kui ülejäänud pind, tekib paranduse servadesse uus rebend. Antud juhul on rebendi tekkimise oht veel suurem, sest tundub, et parandus on võrdlemisi pingul – üldiselt soovitatakse teha parandus lõdvem, sest tõenäoliselt tõmbab värske lõng veel esimeses paaris pesus kokku ja kohevamaks.

Joonised 3 ja 4 on kehvad skännid Thérèse de Dillmont’i Encyclopedia of Needlework’ist (lk 193) ning südamest soovitatakse jällegi ristlõngade vedamist ning üle tikkimist varspistes. See on pisut parem variant kui eelmine, sest on pikisuunas mõnevõrra elastsem, kuid ristisuunas on endiselt jäik. Dillmont ise manitseb tegijat, et nende parandusviiside jaoks tuleb parandatav ese kumerale pinnale pingutada, et niidid ei jääks liiga pingule – tähtis teadmine, mis on kusagil teel kaduma läinud. Samas, oleme ausad, üks viidatud allikatest  näitab veelgi loovamaid silmkoe parandamise viise, nii et võib vist olla tänulik, et need joonised ajakirja ei jõudnud.

Leia kaks erinevust

Joonised 1 ja 2, mille autoriks on märgitud artikli autor, on nagu kaks tilka vett Maimu Põldoja Kudumises leiduvate joonistega, mille autoriks on märgitud Dagmar Paalamäe. Muide, selles raamatus on kuldaväärt soovitus hõredaks kulunud küünarnukkide raviks – varrukad tuleb lihtsalt käeaugukaarest lahti harutada ning omavahel vahetada. Elagu ristkülikukujulised kampsunid!

Kampsuniauk

[Kui kaenla all õmblust ei ole, ei jää üle muud kui vapralt nõeluda.]

Tagasi tulevikus viidatakse  1920-1930ndate naisteajakirjadele ja öeldakse, et augu alla soovitatakse traageldada alus, mis aitaks vältida augu välja venimist – see on kasulik juhul kui parandatakse teljekangast, silmkoe puhul on venitamine pigem teretulnud. Puuvillast niiti soovitavad need materjalid abiniidiks selle pärast, et esimene sünteetiline materjal, nailon, jõudis turule alles 1937. aastal. Kahe tuhande kuueteistkümnendamal, artikli kirjutamise aastal, ei ole küll mingit põhjust antud juhul puuvillast niiti eelistada – allikate kasutamisel võiks autor siiski vahet teha, mida annab tänapäeva üle tuua ja mida mitte.

Kõige siiramalt on mul aga kahju, et rohkem ei ole kasutatud mainitud ajakirjaartikleid (Eesti Naine (juuli 1929) ja Taluperenaine (nr 4 1932)). Esimesest ka järgnev väljavõte:

Eesti Naine 7-1929.jpg
Kusjuures, mõlemad artiklid nimetavad parandustöid ausalt igavateks – ja minu arust on see väga värskendav, sest ikka on ju nii, et tahaks asuda millegi uue kallale, selle asemel, et parandada mõni vana asi ära. Mõne päeva eest pööras üks naisterahvas mu poolikuid sõrmikuid käes ja küsis täiesti õigustatult, et miks ma neid ometi nii peenelt koon, et kas need on mõne kindla kihelkonna kindad – aga ma koon neid tihedalt eelkõige seetõttu, et ma tahaks parandamist edasi lükata nii palju kui võimalik, sest kududa meeldib mulle ikkagi rohkem kui nõeluda.

Kampsuniauk

Üldsegi tasuks hoopis auke ennetada ja hõredaks kulunud kohad pealistada ehk siis üle silmata. Pealistamine (või päälustamine sajanditaguses kirjapildis) oli minu jaoks täiesti uus sõna, seni ei ole ma seda veel eestikeelses kirjanduses kohanud (inglise keeles on selle jaoks terminid duplicate stitch ja Swiss darning) – mõiste juba iseenesest oleks väärinud laiemat tähelepanu kui siin postituse sabas, kuhu on jõudnud ainult tõeliselt vaprad.

Põhimõtteliselt on asjalik teema lihtsalt ära lörtsitud, sest on lihtsal meetodil täidetud ära paarislehekülg, selle asemel, et leida mõnel asjatundjal kirjutada terve artikliseeria. Seeriat oleks tegelikult olnud vaja, sest nõelumine ja parandustööd ei ole meil enam paljuski pärandatav tehnoloogia, vaid katkenud traditsioon – ka minu teadmised, mille põhjalt oma oskusi olen arendanud, on pärit internetist ja raamatutest.

Minul on teki parandamine ikka pooleli, sest võtsin korraks mõtlemispausi, mis on sujuvalt veninud kolme kuu pikkuseks nagu ka selle postituse kirjutamine. Ja ikkagi ei ole mul vastust, et millal tekib kogemus? Millal olen ma vilunud? Millal on paras aeg hakata oma oskusi ja teadmisi edasi andma?

Oskus ja kogemus (ja nõelumine)

Punane

Sel kevadtalvel juhtus nii, et järsku oli palju punast.

Kanad

Olid punased kanad.

Punane

Oli üks punane kampsun varrastel. Taskutega.

Väike punane.

Oli üks väike punane, tegelikult juba sügise minekul.

Mulgi tanumaal

Nüüd äsja oli veel üks punane Heast kindalõngast. Mulle väga meeldis sellega tikkida.

Kanad ei ole veel särgi peal lendu saanud tõusta, kampsun on ikka veel varrastel, väikeses punases on mõned asjad, mis saaksid olla paremini ja kindalõngaga ei ole ma kaugeltki mitte lõpetanud, aga vähehaaval saab edasi. Silmus silmuse, rida rea ja piste piste järel.

Igaüks peab oma skunki ise nülgima ja elevanti tuleb süüa suutäie kaupa.

Punane

Suurõppus “Hamster”

Hamster

Lühike teade, et olen otsustanud loobuda osast oma lõngadest ja kangastest ning olen nendega laupäeval, 23. mail, Heimtali laadal. Raamatuid ja Nõukogude Naise lõikelehti on ka.

Lõngu on ikka natuke rohkem kui pildilt praegu paistab. (:

Tavapäraselt toimub Heimtali laadal “Käi ja koo” võistlus, jätkuvalt sprinditeatena.

Suurõppus “Hamster”

Ilusat Shetlandi lõnga saagu me maale!

Vähese huvi tõttu on tellimisleht kinni, proovime järgmine kord uuesti. (:

Käisin üle-eelmisel suvel Shetlandil konverentsil ja kuna tegemist oli kudumisteemalise üritusega, sain ma pisut tutvuda ka sealse lõngaeluga. Pilt on neil üpris erinev meist, pindalalt Hiiumaaga võrreldava saarestiku peal on kaks lõngatootjat, kellest üks (Jamieson’s of Shetland) peseb, värvib ja ketrab lõnga kohapeal valmis, teine (Jamieson & Smith) saadab villad pärast sorteerimist suurele saarele, Inglismaale, kust lõng kenade tokkidena tagasi tuleb.

Eesti kudujale on tõeline maiuspala, et sealne lõng on kraaslõng, et seda on saada väga paljudes värvitoonides ja mitmes jämeduses, millest osad on muuseumikudumile lähedased. Loodetavasti võluvad lõngad ka teisi, sest ma tahaksin kokku panna tellimuse Jamieson & Smith lõngadele.

Kõige populaarsem on kindlasti 2ply Jumper Weight ehk 2-kordne, meie vabrikute omast pisut peenem lõng (8,4/2). Sellest lõngast kootakse saarestikus (ja mujal) klassikalisi Fair Isle’i kudumeid, aga ka palju muud, näiteks Ella Gordon koob vanade talumajade kujulisi patju. Mina tõin ühe padja kaasa, reisil on alati garanteeritud kõige stiilsema kaelapadja vimpel. (: Ella blogis on veel küllalt kohaliku lõnga kasutamise näiteid.

Inspiratsiooni saab veel Ravelryst, lisaks ka minu kahe lemmiku, Felixi ja Kate‘i töödest. Kirjutasin eelmisel kevadel Felixi soovist raamat kirjutada (postituses on Felixil seljas üks klassikalisemaid Fair Isle’i näiteid) ning see sai ka teoks. Felix väga värvilises raamatus on iga viimane kui tööproov kootud sellesama lõngaga just tänu nende võimsale värvivalikule.

Koeproov

Eriti hea uudis on aga üks J&S pitsilõng, 2ply Lace Weight, mis on samuti kraaslõng ja mis on jämedusega 14,5/2. Kudusin imeväikese tööproovi, külma käega 1mm varrastega sai ilma vaevata 6 silmust sentimeetrile, mis on juba üsna lähedal pildiolevatele Karksi (ERM 4137) ja Muhu kinnastele.

Lõngad

 

Siin on võrdluseks ülevalt alustades: Raasiku 8/2 vihist värskelt lahtikeeratuna, Merike Liivlaia lammaste villast Raasikul kedratud lõng (pestud ja keras seisnud, väga mõnus kindakudumise lõng), Maavillaste meriinolõng (samuti pestud ja kerast) ja siis J&S 14,5/2.

Kui jõudeolekus vahet eriti märgata, siis venitades on juba rohkem:

Lõngad

Mulle väga meeldivad J&S lõngad, nii palju kui ma nendega kudunud olen (poolteist tekki 8,4/2-st ja tööproovi 16/2-st) ja kasutanud, on nad käe all head, väga ühtlase ketruse ja keeruga. Ma loodan, et teile meeldivad nad ka. :)

Ja nüüd asisemalt tellimuse juurde:

2ply Jumper Weight (8,4/2) on 25g tokkides ja tokk maksab 3,85€. Hetkel on tellimuses täis- ja lambavalge, lambapruun ja must, aga niipea kui keegi avaldab soovi mõne teise tooni järele, saan selle tellimislehele lisada.

2ply Lace Weight (14,5/2) on samuti 25g tokkides ja toki hind on 3,90€. Tellimislehel on hetkel valge, lambapruun ja must.

Lisasin veel ka pitsikudujatele kammlõnga, 2ply Supreme Lace, 16/2 jämeduses. 25g tokk maksab 7,60€ ja tellida saab praegu lambavalget lõnga.

Tellimisleht asub SIIN. Lisaks lõngasoovile küsin kontakte ning kuidas lõngad kätte toimetada. Tellimuse kinnituseks saadan ettemaksuarve, mis on pool lõngade hinnast ning mille tasumistähtaeg on 11. märtsil. Kui arve jääb tasumata, jääb tellimus täitmata.

Oodatavalt peaksid lõngad märtsi lõpuks Eestis olema.

Lõpetuseks, head sõna tasub ikka levitada ehk kui kahju ei ole, siis šeerige ka. (:

Ilusat Shetlandi lõnga saagu me maale!

Kuidas õmmelda väiksemat sorti kotti.

Iseenesest ei ole koti-pauna-pinali õmblemises ju suurt midagi, neli detaili ja lukk, eriti kui kõik on veel puust ette ja punaseks tehtud.

DSCF1440.jpg

Kõigepealt tuleb kaltsukast leida kitšiküllane lumememmedega jõuluteemaline ülikonnavest, millel on ilusad nööbid. Nööbid tuleb eest ära lõigata ja siis tõsta vestitükke kolimisel aina edasi-tagasi, samal ajal mõeldes, kas mul ikka oli seda vaja, kaua ma neid nõnda pean ning äkki peaks ära andma (paar korda pakkusin, keegi ei tahtnud).

Järgmisena tuleb oodata, kuni käsitööliste jõulupidu on ukse ees ning viimasel päeval tormata linna peale kottide õmblemiseks sobivaid lukke otsima. Eelmisel ööl võib veel kangavarud pahupidi pöörata, et sobivad kangakombinatsioonid leida ning siis kangajuppidega poodi minna. Sealjuures on äärmiselt tähtis, et kõik tükid oleksid ühes nutsus, sest muidu võib veel meeldegi tulla, mis millega kokku käis. (Lukke on poodides küll terved seinatäied, aga sobivaid ikka ei ole.)

Hilisõhtul saabub arusaamine, et ponnistada pole mõtet ning parem on minna puhanuna pittu ja loosipakiringist lihtsalt välja jääda (oli hea otsus). Lukud ja kangad ronivad vaikselt kasti peitu. Nii umbes kuuks (aga võib ka kauemaks).

DSCF1438.jpg

Kui on tunne, et kõik asjad on poolikud ja tegemata, sest ei ole head kohta, kus ühe töö asju koos hoida, on paras aeg jälle detailid välja otsida. Ettenägelikkus ise oli voodri ja pealse koos lukuga rulli keeranud. Kuna mõlemad kangad on üsna lirud, meenub lumememmedega vest ning ennäe, vestiesisest saabki täpselt tugevduse. Tubli õmbleja kiidab iseend leidlikkuse eest ning ei näita kõrguvaid kangakuhilaid, mis alles ootavad jumalikku ilmutust.

Ja nüüd on kott enam-vähem valmis, ainult õmblemise vaev. Soovi korral võib esimesel katsel puhtast hajameelsusest luku valepidi panna. Harutamist saab ühtlasi kasutada õmblusvaru suurendamiseks, juhul kui see veidi kitsas sai.

DSCF1441.jpg

(Viimased niidiotsad leidsin kaameraga üles.)

Kui kott valmis, saab pooliku töö sisse panna ning siis selle kõige täiega mõneks nädalaks võõrale kapiservale unustada.

DSCF1443.jpg

Päris pesuehtsa pinali õmblesin ka, mahutab umbepalju kraami ja on muidu hüva.

DSCF1447.jpg

Õmblesin pildi järgi ja enne kui keegi pahurdama hakkab (mina hakkaks), siis seegi lõige on tõmmis mingisugusest internetis ringelnud õpetusest, nii et autorit on siin raske kindlaks teha.

Kui juba jutuks tuli, siis kuidas kellelgi sisetunne on? Kus jookseb piir nutikuse ja ärakasutamise vahel?

Kuidas õmmelda väiksemat sorti kotti.

Paljad sõnad.

Postitus on mustandina laagerdunud peaaegu kuu, aga parem ikka hinge pealt ära saada kui lasta mõtteil käärima minna.

Sõnad, sõnad on ilusad. Sõnu saab lihtsalt ja ohtralt lendu lasta, nagu eelmisel suvel ka tehti pärast Bangladeshis toimunud õmblustehase varingut. Sinna jäi 1133 inimese elu ja üle 2500 pääses vigastusega, mõned neist üsna napilt. The Guardianil on ka üks hiljutine huvitav lugu Bangladeshi rõivatööstusest.

Selle kurva sündmuse järelmõjuna sai alguse Fashion Revolution ehk siis maakeeli Moerevolutsioon. Kampaania eesmärk on panna inimesed huvituma oma rõivaste päritolust, kusjuures alustada võiks õmbluses asuvast sildist, kuid võib minna ka kaugemale. Näiteks võin mina ju siin kenast sitsikangast väga eetilisi mütsikesi õmmelda, sealhulgas ka ilusa sildi Made in Estonia, aga kuidas ja kus on see kangas toodetud? Millega on kiudu kasvatamise ja töötlemise käigus immutatud? Kas puuvillakasvatuste töölistel on inimväärne palk ja töötingimused? Kas villa- ja kiuloomi on koheldud väärikalt? Kes vähegi on Villavembril silma peal hoidnud, peaks olema probleemipüstitusega kursis, aga oleme ausad, et tekstiilitööstuse probleemistik on suuremalt jaolt ikkagi: mis silmist, see meelest.

Kampaania enda kohta ei ole mul suuremat öelda, küll aga tekitas mus huvi tollenädalane Montoni uudiskiri, mis küsis kohe julgelt teemareal, kas ma tean, kes on mu rõivad valmistanud:

Screen shot 2014-04-26 at 21.33.12

Tundub, et turundusosakond on asja tõsiselt võtnud, sest lisaks uudiskirjale ja suurele plagule koduleheküljel oli käimas ka Facebooki kampaania ja mis kõik veel.

AGA.

Me ei tea, kes neid rõivaid õmbleb. Me ei tea isegi seda, kus seda tehakse. Mul on võimalik kodust küll osa võtta Facebooki kampaaniast ja uudiskirja põhjal arvata, et kõik, mida neilt ostan, on aus ja eestimaine, aga selle kohta puudub e-poes toote kõrval igasugune info. Lisaks sellele puudub ka nendel Montoni asjadel, mis minu kapis leiduvad, märge valmistajamaa kohta, mis enamasti ikkagi riidesiltidel leidub.

Esimene vihje sellest, kes minu rõivaid õmbleb, on kolme aasta taguses Äripäeva artiklis, kus tõdetakse, et kuigi kvaliteetsem osa Montoni kollektsioonist õmmeldakse Eestis, tuleb ülejäänu (võib arvata, et seega ka suurem osa mahust) Hiinast ja Türgist. Montoni kodulehekülg tõdeb, et “Paljud Montoni tooted on disainitud ja valmistatud Baltika Grupi Eesti tehastes.”

Viimane väide on veel eriti tore arvestades, et Montoni kodulehe esiküljel vilkus suurelt selline plagu:

Screen shot 2014-04-26 at 13.59.04

Ma tahaksin olla uhke, aga Monton ise ei anna mulle selleks võimalust, sest NAD EI MAINI, KES MU RÕIVAD TEINUD ON. See, et Eestis toodetu ja disainitu üle tasub uhke olla vaid 1/52 aastast, on hoopis teine teema ..

Kuigi on väga tore teha hoogne kampaania koos sobiva märksõnaga (#insideout), siis kui see jääb ainult sellisele tasemele, on see lihtsalt tarbija labaseks pidamine.

Lõpetuseks tsitaat Jüri Kolki uue novellikogu “Teisipäevamaa” esikpalast “Esimene veri”:
“Et see, et me niisugust maailma õiglaseks ja õigeks peame, on tühipaljas harjumus ja allaandmine, et selles mõttes muidugi oleme me seda maailma väärt.”

Paljad sõnad.