Teisipäevategu nr 7: poesokilõng

Sokilõng

Kiire pilk lõngapoodidesse kinnitas, et sokilõngana turustatakse lisaks Saara kahekordsetele kraaslõngadele meil täpselt ühte tüüpi lõnga – sajas eri värvitoonis ja -kombinatsioonis nelja- või kuuekordset kammlõnga, milles 75% pesukindlat villa ja 25% polüamiidi ehk nailonit.

Nende lõngade kasuks räägib mitmekordsus ja ka ketrusviis, nimelt on kammlõngad üldiselt hõõrdumiskindlamad kui kraaslõngad. Teiselt poolt on need lõngad enamasti pealtnäha tiheda keeruga, kuid liiaga korrutatud, sest kui peenvillad kedrata keskmise keeruga ühekordseteks ning liiaga korrutada, saab väga vetruva lõnga, mis jällegi aitab sokil kenasti ümber jala hoida ja rohkem venida, mis omakorda tähendab, et sokk võib olla kootud keskpärase istuvusega. Vastupidavuse seisukohalt aga – korrutuse keerd ei lisa lõngale nii palju tugevust kui ühekordsete keerd. Kuna igasugune keerd on energia ja see väljendub vabriku elektriarves, siis seda lisatakse täpselt nii vähe kui võimalik. Vähem keerdu tähendab ka, et lõng on õhulisem ja kergem ehk siis samast villakogusest saab rohkem meetreid.

 

Lahtiharutatud sokilõng
Pildil on paremal lõng (Regia Extra Twist Merino) ja selle kõrval neli kahekordset osalõnga ehk tegemist on topeltkorrutatud lõngaga. Korrutatuna tundub lõng üsna tubli keeruga, aga ühekordsed on väga laugelt kedratud.

Kuna peenvillad ei ole eriti tugevad ja keerd maksab raha, siis asendatakse see sünteetilise polüamiidi ehk nailoniga, mis erinevalt taastuvast ja lagunevast loodusvarast villast on valmistatud naftast ja on plastik. (Põhimõtteliselt võiks lõnga koostiseks olla märgitud ka 100% polüamiid, sest keemiliselt on ka vill polüamiid.)

Lisaks, kuna peenvillad vanuvad väga kergesti, on valdav enamus sokilõngu pesukindlaks töödeldud ehk superwash-töötlusega. Pesukindel töötlus leiutati 20. sajandi keskpaigas just seetõttu, et villaseid esemeid saaks pesta vastlevinud pesumasinatega. Ühelt poolt on tänaseks pesumasinad ja nende programmid läbinud arenguhüppe, tänu millele saab enda pesumasinat tundes seal pesta enamikke villaseid asju. Teisalt, kui lõng on valmistatud mõnd teist tüüpi villast ja kui ese on kootud tihedalt, siis ei ole need nii altid vanuma (lugulaul maalamba villast kootud kudumi vanutamisest jääb ühte teise teisipäeva.).

Pesukindel töötlus (superwash) seisneb umbes 75% juhtudel selles, et villakiult kõrvetatakse naatriumhüpokloriidiga maha soomused, mis muidu haakuksid üksteise taha ning materjal viltuks või vanuks. Lisaks kaetakse villakiud plastikuga, et vanumist veelgi vältida.

Ühe raporti kohaselt kulub iga kilo pesukindla villa tootmiseks 125 g naatriumhüpokloriidi, 183 g plastikut, 137 g muid abiaineid ehk kokku 445 g kaunist kraami, rääkimata siis kasutatavast veest. Samuti on klooriühendeid heitveest raske kätte saada, sealtkaudu liiguvad ühendid aga toiduahelasse ja ringiga inimesteni tagasi.

Sellest lähtuvalt võib küsida, et kui palju on seal järgi villa (kui 100% vill toote sees on ligi viiendik plastikut) ja kui palju on sünteetilist kiudu? Selline kiud ei lagune looduses ning selle töötlemiseks on kasutatud suurt hulka mürgiseid kemikaale, lisaks muutuvad villa omadused.

Neil, kel pesukindlate lõngadega rohkem kogemust, teavad rääkida, et pesukindlast villast lõngad ei hoia hästi vormi (seda kompenseerib ilmselt osaliselt peenvillade säbarus ja tihe korrutus) ning erinevalt tavalisest villasest võtavad esemed kiiresti külge higi- ja muud lõhnad, mis jällegi tähendab, et näiteks sokke tuleb tihemini pesta, mis omakorda suurendab ökoloogilist jalajälge, mis pesukindlaks tegemise tagajärjel on niigi suur.

Teiselt poolt muidugi on küsimus proportsioonis – kas täisvillaste sokkide eelistamine ja kudumine annab efekti? Asjana iseeneses ilmselt mitte, kuid samas usun ma kindlalt, et muutus võib alguse saada igaühest ja igal juhul on kasulik olla vähemalt teadlik oma valikutest ja nende tagajärgedest.

Valik viiteid:

Wool Up North norrakeelne artikkel pesukindla töötluse kohta.

Life Superwool Project 

The Guardian kirjutab, kuidas plastik pesumasinast ja kreemitopsist loodusesse saab.

Täitsa naturaalsete sokkide küsimus, Go Homespun.

Winwick Mum on teinud päris mitme lõngaga kuuekuiseid kandmiskatseid.

Tukuwool on väga ilusa tiheda keeruga Soome kraaslõng.

Joonealune märkus:

pesukindla töötluse olevat välja töötanud Austraalia firma Villawool – huvitav oleks teada, kas neil on ka mingit seost Eestiga?

 

Advertisements
Teisipäevategu nr 7: poesokilõng

Teisipäevategu nr 6: sokilõng

Vahel juhtub nii, et Jussike ei jõua teisipäevamaale enne pühapäeva, sest üle-eelmisel nädalal puhkenud remont õilmitses teisipäeval alles kõiges oma ilus .. Ühesõnaga, minu siirad vabandused teisipäeva hilinemise pärast.

Sokid

Sokilõngast on kirjutamiseks on vast hea aeg, sest kohe-kohe läheb lahti üks kibe sokikudumine ning sokkide puhul saab üsna kärmelt aru, kas lõng vastab ootustele või mitte.

Kui ma mõtlen sokkide kudumise peale, siis ma tahan, et sokk peaks võimalikult kaua vastu ja oleks meeldiv jalga panna, sest kõige vähem kantakse sokke siis, kui nad parandamata asjade kastidesse on maetud või kui nad põlatakse näiteks karedaks. Ma võin kohe ausalt ära öelda, et meil kareduse muret ei ole ja selleteemaliste seisukohtadega esinen ma ühel teisel korral, aga eks maitseid ole erinevaid. Sokilõng, erinevalt näiteks mütsilõngast, peab aga taluma suurt hõõrdumist ja kitsaid töötingimusi. Muidugi on ka sokke erinevaid – kas on vaja titesokke, mis erilist hõõrdumist taluma ei pea, või meeste saapasokki, mis peavad nägema vett ja vilet ning vahel isegi pesumasinasse eksima muu pesu seas? Või on hoopis tähtis saavutada vana suka või soki koetihedus?

Kust või kuidas saada lõng, mis tasuks sokiks kududa? Või kuidas sobilikku lõnga ära tunda? Iseenesest ei ole hea keskmine sokilõng midagi keerulist, küll aga on seda üllatavalt raske leida.

Esiteks peab lõngal olema piisavalt keerdu, sest keerd on see, mis annab lõngale tugevuse. Mida peenemad on ühekordsed lõngad, seda rohkem keerdu on neile vaja, et lõng koos püsiks ning seega tasub eelistada lõnga, mis sama jämeduse juures koosneb suuremast arvust ühekordsetest. Rohkematest ühekordsetest korrutatud lõnga eelis on veel see, et suurem osa ühekordsete pinnast jääb lõnga sisse, tänu millele on väiksem osa igast ühekordsest kontaktis jalatsi, põranda või jalaga – see jällegi pikendab lõnga eluiga.

Teiseks on vaja sobivat kiudu. Lambavill on suurepäraste omadustega, kuid kõik lambad ei ole loodud ühesugusteks ehk siis mõned villad on tugevamad kui teised. Samuti võib ühe lambatõu sees kõikuda kiu kvaliteet sõltuvalt karjatervisest, mis omakorda sõltub lammaste elutingimustest. Kiu kvaliteet sõltub ka sellest, kas lõnga sisse on pandud parim võimalik kiud, kui ei, siis mitmenda sordi jäägiga tegemist on ning kuidas kiudu töödeldud on.

Peenvillad ei ole parim valik sokkide kudumiseks, paraku on see aga tihti ainus olemasolevatest. Probleem seisneb selles, et peenvillad, mille hulka kuulub ka kultusstaatuses meriinolammaste vill, on, nagu nimigi ütleb, peened – vahel on sokilõngale eriti uhkelt lausa peale kirjutatud extrafine. Peenus tuleb aga tugevuse hinnaga, see tähendab, et peened kiud kuluvad kiiremini läbi ja sokilõngaks võiks eelistada mõnd teist lambatõugu. Populaarsed valikud on Wensleydale, sinipealine lester (Bluefaced Leicester), aga oleme ausad, et sokkideks sobib pea ükskõik milline teine lambavill paremini kui meriinovill. Lõnga tugevdamiseks soovitatakse ka näiteks mohäärkitse karva kasutada.

Kolmandaks, kuigi see ei puutu nüüd otseselt lõnga omadustesse, siis tihedalt kootud sokk või sukk peab alati paremini vastu kui hõredamalt kootu. Selle jaoks võib võtta peenemad vardad ja kasulik on ka harjutada silmused tihedalt ümber varda. Samuti aitab soki vastupidavusele kaasa, kui see istub hästi jalas, ei lotenda ega kisu.

Pildil on näha kolm erinevat sokipaari ja -lõnga. Punased sokid on viis aastat tagasi ühest Inglise kaubamajast ostetud ja sisaldavad minu mäletamist mööda kolm osa villa ja ühe osa nailonit. Igapäevase kandmisega nad nii kaua vastu ei oleks pidanud ja nüüd on talla alt ka näha, et hõredamatesse kohtadesse on alles jäänud ainult nailon, vill on sealt ammu lahkunud.

Sinised sokid on pigem sokikujulised tooted kui sokid. Tellisin need ühest internetipoest allahindluste ajal, aga kui ma oleks seda lõnga enne näinud, oleks sokid poodi jäänud. Nimelt on sokid väga hõredalt kootud kahest kahekordsest väga lauge keeruga peenvillasest lõngast ja ühest puuvillasest niidist ning lõngu omavahel korrutatud ei ole. Mitte eriti üllatuslikult tähendas see seda, et varsti oli talla all järel ainult puuvillane niit ja kui õigel pooltunnil jälile ei saa, siis pole enam sedagi. Sel talvel sai neid umbes kolm päeva kanda ning nüüd lähevad mahakandmisele. Ebakvaliteetne lõng tähendab tihtipeale kahjuks ka seda, et parandamisele kuluv aeg on täiesti mahavisatud, sest parandused lähevad väga kiirelt tülikalt suureks ning üsna pea annab ese kusagilt teisest kohast järgi.

Kollased aga on mu praegused ainsad villased sokid ja meeldivad mulle väga, eelkõige selle pärast, et ma tean, et niipea neid nõeluma ei pea. Kudusin need 1,75 mm varrastega Saara Heast vöölõngast, mis on kedratud Norra maalamba (spælsau) kahekihilisest villast tugeva keeruga. Kuna kahekihilised villad on üsna lauged, siis on lõng venimatu ja seetõttu mitte nii mugav kududa kui pehmed kahekordsed, aga tulemus on aus. Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis Pingi Anu tunnistas sokid nii okkalisteks, et ta ei soovitavat kellelgi sellest sokke kududa ..

Millest siis veel sokke kududa? Minu selle talve väga meeldiv üllatus on Raasiku kolmekordne tumepruun, mis on kenasti vastu pidanud lasteaia õueajad nii saabastes kui kummikutes. Praegu koon sokke kolmekordsest Dala-lõngast, mis teeb eelmisele ilmselt kiu kvaliteedis silmad ette.

Kohalikke alternatiive, ma loodan, et tuleb kohe varsti juurde, sest lõpuks ometi on möödas ajad, kus villavabrikust sai tellida lõnga, sest viimase aasta jooksul on meile tekkinud päris mitu kammtüüpi vabrikut, mis toodavad lõnga kliendi soovi järgi.

Kas ja kuidas poest sokilõnga osta, kirjutan juba järgmine kord.

 

Valik viiteid:

Abby Franquemont kirjutas 10 aastat tagasi väga hea artikli sokilõngast ja kõik seal kirjutatu peab endiselt paika.

The Gnome sokilõngadest ja selle ketramisest.

Mrs M katsetab nailonivabu sokke, nt selles postituses.

Clare Devine kirjutab sokilõngadest, eksperimendi tulemused peaksid olema avaldatud Making Stories Socks 2018 väljaandes (kõik nailonivabad sokid!).

Clare Devine on samal teemal kirjutanud ka Villavembri raames.

Teisipäevategu nr 6: sokilõng

Teisipäevategu nr 4: kedrus

Kedrus

Täna jagan veel lubadusi, mis sest, et seis on samasugune nagu esimeses postituses .. ja natuke peale. :) Aga see on umbes nagu teisipäevategude lubadus ehk siis luban, et võtan aega ja teen naudinguga.

Mulle meeldib kedrata, aga ma nii vähe kui ma seda ka teen, on see ikka ja alati,  tuli takkus ja see tähendab, et areng ei toimu nii kiiresti kui võiks. Aga nagu ketraja on öelnud, siis mis olema peab, tuleb.

Tulebki – ameerika ketrusõpetaja Beth Smith korraldab Patreoni toel kampsunite koosketramise ja -kudumise. Veebruar on tööproovide tegemiseks, märtsist juulini saab kedrata ning august-september on mõeldud kampsuni kudumiseks. Kuna ma kõike ikkagi ise ei jõua (ja kuigi seda on raske endale tunnistada), siis võtsin teha pool – ketran lõnga vastavalt sõbranna valitud mudelile ja pääsen kampsuni kudumisest. :)

Pildilolevad tööproovid on mu esimesest arvestatavast ketrusest, mille ketrasin ka kampsuni tarbeks Eestis kasvatatud Gotlandi ja Dala tõugu lammaste villast. Sai soe ja paks ja hüüdnime Jääkarunahk. Pildistan ta üles järgmine kord kui näen, sest ta on juba uue omaniku ja tema seikluste juures.

Ning õigus, nüüd ruttu tööle, et oleks aega puhata. :)

Teisipäevategu nr 4: kedrus

Teisipäevategu nr 2: lillekirjaga sall

Roheline sall
See sall sai kuidagi ise. Kõigepealt ostsin Reesilt mitu aastat tagasi kaks poolitäit pitsilõnga, kust aeg-ajalt tikkimiseks lõngu värvin. Eelmisel suvel otsustasin muuhulgas värvida neli sallitäit lõnga ja üks neist, värvireseeda ja indigoga värvitu, läks pisut aia taha, nii et müüa teist ei tahtnud, aga kududa kõlbas küll.

Roheline sall

Siis oli Haapsalu pitsipäev, kus osalemise eest sai tasuks diplomi ja kaks liimpuidust sukavarrast, mille ma tutvuse poolest juba nupuga varraste vastu sain vahetatud. Mustri valis pooleneljane klient mustrikaartidelt ise ja lillekiri on tõesti ilus. Vahepeal küll käidi ütlemas, et sall ei ole selline valge nagu kaartidel, aga ma ikka kudusin edasi. Äärepitsi kudusin selle kõige lihtsama ja ühes tükis.

Roheline sall

Äärepitsi külgeõmblemine on täitsa mõnus kui nupuga nõel ja Koome Haapsalu salli käepärast on.

Roheline sall

Sall käis kenasti vannis ja siis tulid sirutusharjutused, ikka laenatud raamil.

Roheline sall

Sall ise oligi mõeldud klassikalisest pisut väiksemana, aga raami peale sai 60×126 cm ehk 1:3 proportsiooni ei saavutanud. Venitamise kõrghetk oli muidugi siis, kui tellija teatas, et see sall küll ei sobi, sest sellel on .. augud sees.

Roheline sall

Isegi kammlõng on karvane. :)

Roheline sall

Ja kesktalvine päike lasi end lille sisse püüda ..

Roheline sall

Pärast venitamist sai sall diivanipatjade all puhata, siis mõned kuud riiulil seista ja siis lõpuks jõudis kätte aeg, kus lõikasin ära peaaegu kõik lõngaotsad (mõned ikka jäid silma alt välja) ja viimistlesin servadcomme il faut.

Sallilugu sellega veel ei lõppe – mul on kõiksugu kummalisi ja vähemkummalisi kudumisraamatuid ja ikka juhtub, et ostan mõne juurde. Salli kudumise aegu saabus mulle Rae Comptoni The Complete Book of Traditional Knitting, mille esimene trükk avaldati 1983. aastal. Pildid on ajastule omased:

Roheline sall

Raamatus on mõned pildid Muhu ja Ruhnu kudumitest, aga muuhulgas on ka üks võrdlemisi kummaline Haapsalu salli juhend.

Roheline sall

Eesti moodi pitssalli kudumiseks soovitatakse võtta 9/2 lõng ja 5 mm vardad, üles luua 241 silmust ja siis kududa kõrgusesse 6 mustrikorda. Skeemi otse loomulikult ei ole, nii et regivärsist pitsi kudumine on veel eraldi väljakutse.

Nuppu soovitatakse kududa nii, et iga nupusilmusest kootud silmuse vahele tehakse kaks õhksilmust, millest üks lastakse tagasireal vardalt maha ning nupp kootakse kokku uuel parempidisel real.

Aga see ei ole veel kõik. :) Pits kootakse sallile ristisuunalisena ja parasjagu pikk, arvestatagu ümber nurga keeramise varuga. Pärast tuleb sall triikrauaga pressida ja kõik nupud ükshaaval sallist varda või tömbi nõelaga välja tõsta.

 

Teisipäevategu nr 2: lillekirjaga sall

Teisipäevategu nr 1

Potitäis villa

Mõnikord kohe on nii, et hinge jääb tühi koht – et kui oled juba harjunud midagi ootama, siis järsku on väga kurb, kui enam midagi oodata ei ole. Mul (ja ma usun, et paljudel teistel) on selline lugu pühapäevaõmblustega, mis kahetsusväärsel kombel vähemalt sellises vormis otsa on saanud.

Aga mis siin siis ikka nukrutseda, tuleb vähemalt endal elu põnevaks teha ja nii otsustasin selle aasta teisipäevad tegusaks muuta ning seda vaatamata tõsiasjale, et mulle on praegu järjekordset kohustust vaja sama palju kui seale sadulat.

Ma ei hakka lubama, et ma just teisipäeval midagi valmis teen, aga luban vähemalt teisipäeviti postitada. Mul on nimelt arvutis päris hulk pilte, mis on ikka ajapuudusel jäänud postitamata ning samamoodi tagaajus nimekiri postitustest, mille tahaks ära kirjutada, lisaks veel hullumoodi umbe jäänud kirjutamisesoon. Ehk siis tuleb teisipäeviti vähemalt üks pilt selgitusega. :)

Ülaolev pilt  on 1. jaanuari värvimisest, kui värvisin villa – ühes potis, ühekorraga. Uus aasta, uued trikid. ;)

Teisipäevategu nr 1