.. ehk millal saab öelda, et mingit asja, näiteks tehnikat või töövõtet, on proovitud? Millal saan ma öelda, et ma seda oskan? Millal on paras aeg sellest teistele rääkima hakata? Mis hetkel tekib sellest kõigest ettekujutus? Millal saab mul tekkida asja oskamise üle uhkus ja mille põhjalt tekib eelarvamus?
Mina ise olen kehv õppija, sest ma usaldan väga väheste inimeste väiteid ja siis ka ikka üritan natuke üle nurga lasta. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. See oli mõne aasta eest, kui kogenud autor tõdes, et millegipärast valdab mingil hetkel kudujaid arusaam, et uuele asjale peale vaadates või raamatut lehitsedes mõistavad nad tehnikat – mis samahästi kui võrdub kogemusega. Ma arvasin tookord, et küllap on see mingi välismaa probleem, aga viimaste kuude jooksul olen analoogse käitumisega mitu korda kokku puutunud.
Ma ei ole ka ise sellest patust puhas, sest üsna pikalt pidasin ma end tubliks kindakudujaks, siis aga pusisin saamatult kes teab, mitmendat sõrme samale kindapaarile kudumas. Lugesin hoolikalt oma kootud kindapaarid ühe käe sõrmedel kokku ja tõdesin, et Muisis surfamine kindakudujaks ei tee. Tagantjärele mõeldes üsna loogiline, aga pettekujutelm oli lihtne tekkima.
Igatahes, üks terav episood seostub Käsitöö selle aasta kevadnumbriga. Käsitööl on nüüd juba üle aasta uus peatoimetaja ja sujuvalt on vahetunud enam-vähem kogu toimetus. See on mitmeti arusaadav, sest kapten valib ikka oma meeskonna. Eelmise vahtkonnavahetuse ajal kostus ka rahulolematuid hääli, aga kui minu arust tehti eelmisel korral samm professionaalsuse poole, siis nüüd on jälle liigutud tagasi üleüldise ja pinnapealsema ajakirja poole – nii nagu ajakirja algusaegadel, leiab sealt lauaseadeid ja ühe õhtu projekte. Sellel on kindlasti lugejaskond (peatoimetaja ei saanud ühes juhtkirjas märkimata jätta, et tema ametisoleku ajal on tiraaž kasvanud enneolematuks), aga minus tekitab see pigem pettumust, sest süvenemist ja käsitööga vähegi tegelenud inimesele ei leidu ajakirjas enam peaaegu midagi.
Igatahes, oli kolmapäeva õhtu ja ma nõelusin parasjagu Humanast 3,5 € eest ostetud villast Ikea tekki. Üleviskel olid juba poes augud sees, tänu millele ta ilmselt mind seal ka allahindluste ajal ootas, koide tõeline pidu tuli välja aga alles pärast pesu. Ma olin aukude nõelumist mitmel puhul edasi lükanud, aga kui hakkas tunduma, et tekki oleks uuesti vaja pesta, ei olnud nõelumisest pääsu.
Parandamise planeerimine ise oli nagu sudoku lahendamine kuna kahjustused on lähestikku ning nõelutud koha peab saama kusagile ankurdada. Planeerimise poolelt oleks ilmselt kõige lihtsam olnud kolmandik tekki välja lõigata ja uus tükk asemele teha. Oli parandamise kes teab, mitmes õhtu ja mõtisklesin laisalt, et mis oleks, kui Käsitöös oleks ka artiklisari parandamistöödest – sellised mõnusad elulised nipid. Minu avasilmi unistusele vastati järgmisel hommikul, kui postkastis oligi ajakirja uus number ja kaanelgi reklaamiti välja kudumite parandusnipid. Ajakirja sees ootas mind aga täielik pettumus, sest teemale, millest võiks ja ongi raamatuid kirjutatud, on pühendatud kaks lehekülge, millest ühe võtab sisuliselt enda alla foto parandamata sokkidest.
Sisulisest poolest jääb mulje, et tegemist on lihtsalt viidatud allikate refereerimisega, lisaks veel üks üliväike parandatud sokiauk. Sokiauk tundub olevat nii väike, et seda oleks lihtne olnud silmata, mille eeliseks lihtsalt nõelumise ees on, et silmatud pind on sisuliselt sama strukutuuriga kui silmkoeline pind ehk on elastne. Põimitud pind on jäigem ja kui see ei veni sama moodi kui ülejäänud pind, tekib paranduse servadesse uus rebend. Antud juhul on rebendi tekkimise oht veel suurem, sest tundub, et parandus on võrdlemisi pingul – üldiselt soovitatakse teha parandus lõdvem, sest tõenäoliselt tõmbab värske lõng veel esimeses paaris pesus kokku ja kohevamaks.
Joonised 3 ja 4 on kehvad skännid Thérèse de Dillmont’i Encyclopedia of Needlework’ist (lk 193) ning südamest soovitatakse jällegi ristlõngade vedamist ning üle tikkimist varspistes. See on pisut parem variant kui eelmine, sest on pikisuunas mõnevõrra elastsem, kuid ristisuunas on endiselt jäik. Dillmont ise manitseb tegijat, et nende parandusviiside jaoks tuleb parandatav ese kumerale pinnale pingutada, et niidid ei jääks liiga pingule – tähtis teadmine, mis on kusagil teel kaduma läinud. Samas, oleme ausad, üks viidatud allikatest näitab veelgi loovamaid silmkoe parandamise viise, nii et võib vist olla tänulik, et need joonised ajakirja ei jõudnud.
Joonised 1 ja 2, mille autoriks on märgitud artikli autor, on nagu kaks tilka vett Maimu Põldoja Kudumises leiduvate joonistega, mille autoriks on märgitud Dagmar Paalamäe. Muide, selles raamatus on kuldaväärt soovitus hõredaks kulunud küünarnukkide raviks – varrukad tuleb lihtsalt käeaugukaarest lahti harutada ning omavahel vahetada. Elagu ristkülikukujulised kampsunid!
[Kui kaenla all õmblust ei ole, ei jää üle muud kui vapralt nõeluda.]
Tagasi tulevikus viidatakse 1920-1930ndate naisteajakirjadele ja öeldakse, et augu alla soovitatakse traageldada alus, mis aitaks vältida augu välja venimist – see on kasulik juhul kui parandatakse teljekangast, silmkoe puhul on venitamine pigem teretulnud. Puuvillast niiti soovitavad need materjalid abiniidiks selle pärast, et esimene sünteetiline materjal, nailon, jõudis turule alles 1937. aastal. Kahe tuhande kuueteistkümnendamal, artikli kirjutamise aastal, ei ole küll mingit põhjust antud juhul puuvillast niiti eelistada – allikate kasutamisel võiks autor siiski vahet teha, mida annab tänapäeva üle tuua ja mida mitte.
Kõige siiramalt on mul aga kahju, et rohkem ei ole kasutatud mainitud ajakirjaartikleid (Eesti Naine (juuli 1929) ja Taluperenaine (nr 4 1932)). Esimesest ka järgnev väljavõte:
Kusjuures, mõlemad artiklid nimetavad parandustöid ausalt igavateks – ja minu arust on see väga värskendav, sest ikka on ju nii, et tahaks asuda millegi uue kallale, selle asemel, et parandada mõni vana asi ära. Mõne päeva eest pööras üks naisterahvas mu poolikuid sõrmikuid käes ja küsis täiesti õigustatult, et miks ma neid ometi nii peenelt koon, et kas need on mõne kindla kihelkonna kindad – aga ma koon neid tihedalt eelkõige seetõttu, et ma tahaks parandamist edasi lükata nii palju kui võimalik, sest kududa meeldib mulle ikkagi rohkem kui nõeluda.
Üldsegi tasuks hoopis auke ennetada ja hõredaks kulunud kohad pealistada ehk siis üle silmata. Pealistamine (või päälustamine sajanditaguses kirjapildis) oli minu jaoks täiesti uus sõna, seni ei ole ma seda veel eestikeelses kirjanduses kohanud (inglise keeles on selle jaoks terminid duplicate stitch ja Swiss darning) – mõiste juba iseenesest oleks väärinud laiemat tähelepanu kui siin postituse sabas, kuhu on jõudnud ainult tõeliselt vaprad.
Põhimõtteliselt on asjalik teema lihtsalt ära lörtsitud, sest on lihtsal meetodil täidetud ära paarislehekülg, selle asemel, et leida mõnel asjatundjal kirjutada terve artikliseeria. Seeriat oleks tegelikult olnud vaja, sest nõelumine ja parandustööd ei ole meil enam paljuski pärandatav tehnoloogia, vaid katkenud traditsioon – ka minu teadmised, mille põhjalt oma oskusi olen arendanud, on pärit internetist ja raamatutest.
Minul on teki parandamine ikka pooleli, sest võtsin korraks mõtlemispausi, mis on sujuvalt veninud kolme kuu pikkuseks nagu ka selle postituse kirjutamine. Ja ikkagi ei ole mul vastust, et millal tekib kogemus? Millal olen ma vilunud? Millal on paras aeg hakata oma oskusi ja teadmisi edasi andma?
