Kes klassikuid lugenud, teab juba, kuidas tehakse laisa looma ühepajatoitu: “Ajad end laiaks nagu üks postmark ja võtad, mis pihku puutub.”
Mul kahjuks kahte kirpu, kes viksilt au annaks, ei ole, nii et ajasin end ikka natuke laiemaks kui postmark. :)
Igatahes, oli ühele mitu aastat vanale padjale vaja uut sisu, et see saaks uude koju minna ning alumistel riiulitel ootasid juba mitu kuud kraasvillajäägid. Puudu oli uus sisupadi. Ning lõpuks sai nii, et kui muidu ikka vaatad, kuidas saaks plassid kangad kusagile peitu ära kasutada, siis seekord otsustasin, et teen sisupadja täpselt sellest, mis esimesest kahest riiulist kätte juhtub.
Ausus on ka ometi midagi väärt – tõdesin ausalt, et ega ma lähima paari aasta jooksul ilusa sitsi puuduse kätte jää, nii et olgu see üks harv õmblustöö eriti ilus. :)
Ahjaa, padja teise poole tegin ikka vanadest pükstest ning suures tuhinas sai padja sisse kaks ja pool kilo villa topitud.
