Pisut käsitöö hinnast ja väärtusest.

Kirjutan seda otsese järelkajana Maalehes ilmunud arvamusartiklist. Ma kirjutan oma kommentaari siia, sest esiteks on seal hääli juba piisavalt ja teiseks ei ole see loodetavasti ainult vastus.

Alustame kirjutajast ning seisukohtadest, mida tekst peegeldab. Kirjutaja leiab, et kuigi silmale oli Mardilaadal palju vaadata, ei teeninud see oma eesmärki kauplemise kohana. Autor põhjendab seda tõigaga, et tema seatud hinnaga oli pea võimatu laadalt kindaid saada ning imestab, et antud hind ei meelitanud müüjaid ka kauplema. Lisaks leiab ta, et laat ei saanudki olla väga hea käibega, sest hinnad olid kõrged. Kõrge hinna näiteks toob ta kihnu kirikindad, mis maksvat pere päevase toidukraamiga võrdse summa.

Artikkel on mitmest otsast väga problemaatiline. Alustame hinnast – autori arvates võiks kindad kätte saada 6 euro eest ning 18 eurot on juba üle mõistuse. Artikli kommentaarides on juba küllalt viidatud sellele, et sellise hinna eest ei ole võimalik kasumlikult (või inimlikult) kindaid käsitsi kududa. Kahjuks ei saa siin rääkida edukast selgitustööst, mis osalt tuleneb kommentaarivormist, kommentaariumi meelestatusest ja ajakirjaniku suutmatusest oma seisukohti korrigeerida.

Sellest, kas 18 eurot on kihnu kirikinnaste eest õiglane hind, saab minult ja ka kommentaariumilt ühtse eitava vastuse. Eelmisel suvel mainisin seltskonnas, et Käsitöö majas olid Kihnu peenelt kirjatud kindad müügil 570 krooniga (u 36,5€), mille leidsin olevat madala. Alustuseks oldi imestunud, kuid kui olin viidanud ainuüksi umbkaudsele tööajale, tundus tekkivat ka mõistmine.

Kogenud kindakuduja Kristi Jõeste ütleb endal kuluvat 25 tundi ühele kvaliteetsele kindapaarile.

  • Eesti keskmine tööjõukulu 2011. aasta II kvartalis oli 7,75€ tunnis (Statistikaamet)
  • Tööjõukuludena peaks sellisel juhul maksma 193,75€ kindapaari eest.
  • Lõpphinnale lisanduvad veel materjali- ja muud tootmiskulud (ning käibemaks)

Siinkohal aitab ainult selgitamine, et käsitöö võtabki aega ning on seetõttu kallis. Mõttemall, et vanaema käest tulevad sokid ju tasuta, ei kipu kusagile kaduma. See, kuidas me sotsiaalmaksu maksmisega käsitööd doteerime ja see käsitööliseameti püsimist pärsib, on ühe teise korra arutlusteema.

Kauplemise koha pealt – kaubelda 8 euro pealt hinda 6 peale, see on 25% allahindlus, mis ei ole eesti kaubanduskultuuris just kuigi tavapärane. See viib otsaga valuutani ehk 2 rahaühikut ei tundu olevat palju, kuid äkitselt saab sellest veerand kauba hinnast. Teisalt võib selle muuta võimaluseks küsida oma töö eest hinda, mis on lähemal selle väärtusele.

Kumb on väärtuslikum, kas paar peenelt kootud kindaid või pere päevane toidus? Vastus oleneb kindlasti antud olukorrast, sest kindapaar ei asenda kindlasti mitte kõhutäit. Samas kestavad kindad kordi kauem. See on otsapidi seotud ka sellega kui kvaliteetsed kindad soetada või kududa. Suure vardaga lauge keeruga lõngast kootud kindad ilmselt ei kesta kolmandikkugi sellest mis väikese vardaga tugeva keeruga lõngast kootud (ja veel parem kui kirjatud) kindad. Selge see, et viimastega ei raatsi vast puid lõhkuma minna, aga kas peakski?

Käsitööd tuleb väärtustada ja väärtustada rohkem. Üks väga hea viis tarbijat harida on temaga rääkida. Selgitada. Jutustada lugusid. Sellest kui palju aega millegi tegemine võttis. Kust tuleb materjal, millest ese valmistatud on. Miks on valitud just see materjal. Inimestele meeldivad lood. Lood jäävad hästi meelde ja inimesed tulevad tagasi.

Mina omalt poolt luban hoolikamalt tunde lugeda ja lugusid vesta.

Pisut käsitöö hinnast ja väärtusest.

7 thoughts on “Pisut käsitöö hinnast ja väärtusest.

  1. KK ütles:

    Väga mõnus lugemine. Harida on tõesti tarvis aga nii, et inimesed kuulama jääks :)

  2. Ilus lugu :) Mõnus tasaselt lugeda.

    Kuid harida saab ikkagi vaid sellist inimest, kes ise tahab haritud saada. Kui mentaliteet – see, kes enda tagant varastada laseb, on ise loll – on lokkav ning vastavat arvamust süvendatakse massimeedias, siis on tööpõld VÄGA suur. Võib-olla ei hari seda põldu kahe käega ära, kuid tõesti, kui kõik käsitöölised hakkavad oma tööle juurde rääkima ja kirjutama lugu kulutatud ajast, siis võib-olla murendab kukkuv tilk ka odavamalt-ja-rohkem-kivi.

  3. Ühinen siin ka eelmiste kommentaaridega, oli väga hea lugemine.
    Ka just selle poolest, et kui antud Maalehe artikli juures oli väga palju emotsinaalseid kommentaare (mis on samas ka täiesti mõistetavad), siis siin rahulikult, kainelt arutletult oluline ära öeldud.
    Mina ka väga loodan, et ühel hetkel käsitöö tegemine võrdub töötegemine ja sellest saadakse ka laiemalt aru ja seda hinnatakse ja väärtustatakse.

  4. Aamen. Eriti ajas mind vihale see päevase toidurahaga võrdlemine, no nagu siga ja kägu ju. Tarbeese, mida Sa kavatsed kasutada järgmised kolm aastat, kui mitte rohkem, peaks maksma alla päevase toidunormi? Miks?

  5. Käsitööline, kes hindab oma aega, mõtte-ja kätetööd, müüb õiglase hinnaga käsitööd ja omatoodangut vaid läbi iseenda ja oma lugude. Selleni jõuda polegi nii keeruline- tuleb elada üle aeg, mil ostjad sind sajatavad, lausa isiklikult solvuvad ja solvavad, sest sul on nõnda kallid lambavillad-lõngad, nahad, käsitöö. Ja sa hakkadki rääkima oma lugu, alguses natuke süüdlaslikult ja natuke nagu vabandades, põhjendades ja selgitades. Ühtäkki näed, et inimesed jäävad kuulama, mõistavad. Ja nad tulevad tagasi, aastast-aastasse. Nendest on saanud sinu kliendid-mõttekaaslased, mitte odava käsitöö tarbijad. Need on inimesed, kes läbi ostu väärtustavad lisaks sinule ka iseennast.

  6. Jev ütles:

    Ma ei taha üldse peatuda käsitöö hinna küsimusel. Leian isegi, et Eestis on käsitöö üldiselt odav.
    Peatuks pigem kvaliteedil. Endal on kogemus eelmise aasta Mardilaadalt lapsele ostetud sokkidega. Villased, peene vardaga kootud, müüja rääkis juurde loo, kuidas ta ise ketras ja ise kudus jne. Hind oli tõesti väike, väikelapse sokipaar oli vist 50-60 krooni ringis. Aga kanda sai neid laps vaid kaks päeva, sest teisel päeval olid juba kandadel jubesuured augud sees… Ehk et käsitöö müüjad üldjuhul ei taga kvaliteeti ning nii väikese summa pärast ei taha ka kurtma minna. Sest kui ise sokki kuduma hakkaksin, kuluks mul sellele ilmselt 50 tundi. Kuidagi võiks ju siis asja reglementeerida, aga kuidas?

  7. Kata ütles:

    Ma ei oska Teie küsimust kusagilt õieti harutada, peale selle, et lisamäärusi meil küll vaja ei ole.

    Kui Teil oli pretensioon kauba kohta, oleks pidanud pöörduma kaupmehe poole ning üritada jõuda kokkuleppele. Vajadusel võib pöörduda ka Tarbijakaitseametisse. Ma saan aru, et laadal Te vaevalt teate müüjat, kuid järgmine kord küsige visiitkaart või kontaktandmed.
    Teie kirjeldusest tundub mulle, et Teile kas vassiti või Te rääkisite müüjaga üksteisest mööda. Nagu Te ehk isegi aru saate, siis 60 krooni sisse ei mahu kuidagi lõnga käsitsiketramine ja sokkide käsitsikudumine.

    Nagu ma juba ütlesin, tasub järgmine kord küsida käsitöölise või müüja kontaktid. Puhtalt selle pärast, et kui Te olete tootega rahul, saate teda tänada naasmisega. Sokke valides vaadake, et sokk oleks tihedalt kootud ning lõng tiheda keeruga. Kauem peavad vastu sokid, millel on kannad ja päkad kas lisaniidiga tugevdatud või on lõngal natuke sünteetikat see (5-25%).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s