Üleskutse paradigmaatilisele nihkele

.. ehk asjadest saab ka teisiti rääkida. (:

Seda mõtet olen ma veeretanud üht ja teist pidi juba pikemat aega – käsitööblogid kipuvad kukkuma sinna auku, et arhiivis on reas valmis asjad, ilusad ja klanitud nagu naisteajakirjad poeletil. Nagu naisteajakirjadelgi, puudub sel minu jaoks otsene seos eluga. Ja et kui ei ole neid sirgeid saelaudu, mida näidata, siis ongi vaikus.

Klants on hakanud küll ühelt ja teiselt poolt murenema, näiteks Eveli ja Krista kirjutasid sellest, kuidas neil kodus elu päriselt on ja milline kodu on. Krista pildid on muidugi sellised, et isegi segadus saab romantilise hõngu..

Meil on kodus seis selline, et ma pean veel julgust koguma, et tõelist elu näidata – poolteist tihedat aastat on jätnud sinna jälje ning kuigi ma annan oma parima, et vähemalt mõistlikku puhtust pidada, tekivad mingid sügavamad asjadekihistused (kellel ei oleks sellist sahtlit või kappi, kuhu asjad oma elu elama lähevad?), mille kaevandamiseks peab suurema jõu ja aja koguma. Lisaks olen lasknud mehel töönarkomaaniks kätte ära minna, sest hea on ju muid asju teha või ringi joosta, kui mees vaikselt nurgas tööd teeb .. Rääkimata sellest, et kass ajab nii palju karva, et ma võiks kassikarvatalu asutada. Ahjaa, pooltöödeldud jänesenahk ning kaks oinakotti rukkikördis seisavad ka nurgas.

Ühesõnaga, ilusaid asju tummas reas ei ole ega tule. Minu jaoks on valmis asjaga vähemalt sama tähtis tema loomiselugu, isegi kui sel on vähe pistmist silmustega, mis kinda sisse said – sest see lugu eristabki käsitsi valmistatud eset massitoodangust. Lugude jutustamine ei tule lihtsalt, seda tuleb harjutada. Lugude jutustamine ei ole meile enam loomupärane, igapäevane, mistõttu on see samasugune oskus kui kudumine või kompositsioon.

Valmimise hetk on ainult üks paljudest terves eseme elutsüklis – mis juhtus enne ja mis juhtus pärast? Ja kui ei saagi valmis, siis seegi on väärt üles tähendamist, et jääks endale ja teistele meelde. Vahel juhtub ka, et saab ilus valmis asi ära näidatud, aga edasist elu tal ei ole – miks see siis juhtus?

Enamasti aga juhtub, et ese saab armsaks ja loodetavasti peetakse teda niikaua, et kunagi ka parandada .. Parandamisega on veel ühed teised, omaette lood, millest ma Villavembri käigus ka kirjutasin, kuid need lood ei lõppe kahtlemata seal.

Ma alustasin seda juttu – vähemalt oma peas – tõdemusest, et ilus klanitud rida valminud asju ei jäta võimalust aruteluks. See on kõigest üks vahepeatus enne uue ilusa asja alustamist. Kui aga asjad kõigepealt enda peas läbi mõelda, võiks sellest saada tekst (selle laiemas, mitte ainult sõnalises mõttes), milles ka lugejatel on oma osa tähenduse loomises, ega piirdu ainult hosianna laulmisega. “Kui ei ole aruteluruumi, ei ole ka arenguruumi,” nagu hea kursaõde tabavalt mainis.

Ripskude.

Inspiratsiooni eest tänan südamlikult Tellerit ja surematut postitust “Liiga vähe öeldakse halvasti” (kommentaarid on omaette väärtus) ja Liinat, kes hiljuti ütles lahti retseptiraamatu formaadist oma blogis: “Kulinaarse hipi eneseleidmine“.

Üleskutse paradigmaatilisele nihkele

One thought on “Üleskutse paradigmaatilisele nihkele

  1. Hea postitus, meeldiv plogi.
    Just täna Sinu kirjeldatud uus paradigma toimib minu kodus kaarnakirja.blogspot.com -is. Minu elu on nii algusjärgus, et mingist ilust ei saa juttugi olla, pigem on märksõnadeks tootmise hädavajadus ja kitsad rahalised võimalused, mille taga on suured unistused ja mitmed ideed.
    Aga kui kellegi elu sisuks on kaunid detailid, siis las nad olla. Inimeste olemused on juba kord erinevad ja maailm vajab ka tilu-lilu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s