Felix goes full colour (ehk aasta kõige värvilisem raamat).

Aus oleks vist alustada kusagilt kaugemalt, aga kas see algus on kahe aasta taga, kui ma Felixiga Eestis kokku puutusin, kolme aasta taga, kui peeti esimene Villavember, või hoopis kusagil kaugemal, kui must sai Kate‘i blogi lugeja tänu ökulite kampsunile (Kate veab koos Felixiga Villavembrit), on nüüd raske öelda.


Igatahes, Felixiga ma kohtusin ja meil oli päris mitu toredat seiklust siinmail, kuhu ta oli tulnud kunstiresidentuuri kuuks ajaks. Nimelt oli ta põhieesmärk lindistada eesti villavärgi helisid (näiteks kiperoosa värvimine sai lindile püütud, aga ka vokivurin, erinevad lambad jne), samuti vahetas ta inglise villasaadusi eesti omade vastu. Felix lahkus Eestist rahulolevana, mida võis aru saada ka sellest, et ta vähemalt korra igas lauses kasutas sõna AMAZING!. Täpselt sedasi, suurte tähtede ja hüüumärgiga ka kõnes.


Nüüd, kus ta on käinud ka Shetlandil samalaadse projektiga ning sealt ka kamaluga inspiratsiooni kaasa toonud, on tal plaan üllitada raamat. Raamat saab küll innustust nii Eesti kui Shetlandi kudumispärandist (kus leidub ohtralt kirjamist), kuid läheneb kirjatud kudumitele hoopis teise nurga alt – kuidas muuta mõni argipäevane ese, vorm või tekstuur kirjaks. Raamat antakse välja Kickstarteri annetuste toel. Siinne postitus on osa projektiga kaasnevast blogiringkäigust, kus Felix vastab erinevate inimeste erinevatele küsimustele. Minu küsimused ja Felixi vastused on allpool, seekord aga inglise keeles. Kes lugeda mõistab, võiks kohe tassi head piimaga inglise teed kõrvale võtta, sest vastused on omajagu pikad.


Without further ado, here is my Q&A with Felix for her Kickstarter campaign which runs for another seven days:

You have quite a soft spot for colourwork, as one can safely deduce from your intentions for The KNITSONIK Stranded Colourwork Sourcebook. How did you discover your love for colourwork?

I have always loved colours, and when I started knitting, I was drawn to variegated yarns, because I loved the different shades in them. However I quickly learned that – while I loved the colours – I did not love having little control regarding where in my knitting they would show up! I realised that if I could muster up the skills to knit with two colours at once, I could mastermind where different colours would appear in my designs.


I first learnt how to do mosaic stitch. This was a suggestion from Katie, one of my knitting buddies in The Oxford Bluestockings knitting group, and I was really excited to discover this technique. Instead of stranding the yarn and holding two colours at once, in mosaic stitch, you just knit with one colour at a time, slipping the stitches you don’t want to knit in that colour. The technique teaches you a bit about stranding the yarn across the back of stitches you’re not knitting, so that you learn to produce an even fabric – which is important for colourwork! I did a few things using mosaic stitch, but then Ruth, a knitter in my Reading group – Sticks ‘n’ String – was making lots of the mitten patterns by Spilly Jane Knits. I was entranced, and begged her to show me how it was done.


She was superbly matter-of-fact and told me “it’s the easiest thing in the world, just pick up the stitches as though knitting Continental style with one hand, and throw the yarn round the needle in the English style with the other. Hold one colour per hand: it’s as simple as that”. I couldn’t believe it was so easy, and I went home to immediately try. I made the Selbu Modern hat by Kate Gagnon Osborn in 2 balls of New Lanark double knit. I got a beautiful fabric but alas the hat was enormous! I felted it to shrink it, and then it wasn’t a bad slouchy beret! But I was so excited to have discovered how to do stranded colourwork that I immediately cast on another hat in New Lanark yarn, this one of my own design. I called it “Blaeberet” a mixture of “blaeberries” and “beret”, because it is sort of beret-shaped and because I was very inspired by the beautiful blueberries (called blaeberries in Scotland) growing around the New Lanark mill, where the yarn is spun.


I revisited those charts to produce the sloes design for The KNITSONIK Stranded Colourwork Sourcebook, and in the book I shall talk in general about soft fruits and how you can render them in knitted stitches.

How did your residency in Estonia and being a patron of the Shetland Wool Week influence this/your work?


I was influenced in both Estonia and Shetland by two things: firstly, the sheer joy of the colours. You cannot but gasp out loud when you start opening drawers in the Estonian National Museum, or when you see all of Külli Jacobson’s amazing mittens strung up all in a row! THE COLOURS! THE PATTERNS! THE GIDDY MAGIC OF IT ALL! Likewise, I challenge any knitter to remain unmoved by the extraordinary collections in the Shetland Textile Museum, or in the Shetland Museum & Archives. THE STITCHES! THE COMPLEXITY! THE MAVERICK WAY THAT COLOURS BEHAVE ALL KNITTED UP TOGETHER!


However as well as the sheer joy of colours, I love the great sense of place that can be found in historic textiles in both Estonia and Shetland.


A book I found in your district – Türi – opens directly onto a map of the county. For me this is illustrative of the central role that location plays in traditional Estonian textiles and clothing; it starts with place.


I loved meeting makers like Tuuli Tubin, who published a book about the mittens of her home county, Võromaa; and Olivia Till, who – along with other makers – produced a book also about the old textiles in her parish of Karula. Tuuli’s book intersperses details on historic mittens with photographs taken around Võromaa, connecting the physical landscape indivisibly with the mittens. Olivia – when she showed me her book about Karula – opened it straight to a page featuring her, two fellow shepherds, and their sheep. She explained that everyone in the photo is wearing woolly outfits created in the traditional patterns of their parish, and grown on their own sheep. I love that image so much. Both Tuuli and Olivia’s approaches say loads about how working with textiles can connect you with your land and your history.


I loved seeing your beautiful knitted swatches, featuring the stitch patterns associated with many different regions, and also seeing Liis’s skirt coming off the loom, woven in the colours of Paide, from yarns she had dyed herself. It seemed to me that you and the other makers I met in Estonia are embedding the rich textile history of your country into your contemporary making practices in totally inspiring ways.


In Shetland, I was similarly struck by the sense of history and heritage in the work of the extraordinarily talented women I met there. Hazel Tindall showed me her superb collection of hand-knitted yokes, and told me how – as a teenager – she’d hand-knitted yokes like these onto machine-knitted garments to earn extra income for the family. On her highly recommended website Hazel talks about the oil boom, the fashionability of yoked sweaters in the 1960s, her mother trading knitted goods in Lerwick before the first world war, and checking on her granny when she was small, to see that she was heading home, a peat kishie on her back, and her knitting in her hands. Hazel’s knitting is completely bound up with a personal history of growing up in Shetland, and her early experiences of colour were of experimenting with those yokes, and of getting the family’s wool back from the mill, in dyed, coloured skeins.

Elizabeth Johnston also works out of a long history of textile production in Shetland, spinning, dyeing and knitting with Shetland wool. She is extremely knowledgeable about the dye plants used to create the traditional Shetland colours used for Fair Isle knitting; madder red, indigo blue, onion gold and green, and the natural undyed colours found in the Shetland sheep. I have a sweater that was knitted by Alice Simpson of Whalsay in commercially dyed and spun yarns intended to resemble that traditional palette. The sweater is based on a photograph of a fisherman in a traditional Fair Isle sweater, and since the old photograph is black and white, nobody knows for certain whether the original was knit in the natural sheep shades of brown, fawn, white, cream and Shetland black, or whether some of these traditional dyed shades were used.


The sweater speaks both of the sea – which supplied the fish caught in sixareens to pay the rent – and of the land which yielded wool, crafted by the women of the isles into Shetland lace, and into distinctive and desirable Fair Isle and hosiery. It is a document of economics, politics, the divisions of labour, and the skill of Shetland knitters past and present. I love this sweater, because of all it references. Sarah Laurenson opens the fantastic book, “Shetland Textiles: 800 BC to the present” with the lines, “The story of textiles in Shetland is bound with the people and the place. The landscape, which has been home to the sheep and inspired craftspeople for centuries, is as central to the making of the isles’ cloth and garments as the materials, techniques and tools themselves.”

In both Estonia and Shetland I have been moved by this entwining of people, landscape, place, and textile production, and my book is in part influenced by a desire to create deeper bonds with my immediate environment, here in Reading.

The KNITSONIK Stranded Colourwork Sourcebook is in one sense about connecting with your locality through the practice of stranded colourwork knitting. I am not certain I would have wanted to make a book like this had I not been to Estonia and Shetland. What I loved most of all were how enriching in all cases the stories tying textiles to place and personal history were, for all the knitters I have met in my travels. I left thinking, “what will be my knitting story?”

Estonian knitting is known for its colourwork, whereas Shetland is known for Fair Isle knitting – this means that the inner logic of patterns is fundamentally different. Or is it?

In terms of the inner logic of patterns, the only certain technical difference in the structure of Fair Isle and stranded colourwork I’ve found is that in Fair Isle knitting, I’ve never seen more than 2 colours per round, whereas many Estonian stranded knits I’ve come across use 3 colours (or more) per round quite frequently.


What I have found especially interesting is comparing textiles from the period in time when the raw materials were more or less the same – when knitters in Estonia and Shetland had access to the same palette of sheepy colours + indigo, madder, and different yellows. The Estonian yellow tends to be more acidic, I think because it is often derived from the young leaves of the Birch tree which produce a fresh, bright yellow, whereas the onion skins used in Shetland have a slightly softer tone. But if you look at the Kihnu stocking from Estonia – which uses natural white, natural black, birch yellow and bedstraw-dyed red (very similar in shade to madder) – you can see the design has a sort of high contrast graphic quality to it, and a sense of diamonds and squares pushing outward. In contrast, the Fair Isle using a moorit brown, a natural white, madder red, and an onion skin gold is much softer in its shading, and already shows the subtle OXO formations and the mix of “peerie” and “border” patterns that underly the rhythms of much of what we now think of as traditional Fair Isle knitting… but really, I think when you look at Estonian and Shetland stranded knits, you can see a lot of similarities induced by the medium itself.



Starmore has written about how the constraints of the medium – a need for regular colour changes, diagonal lines in designs to help with maintaining an even tension, and the need to restrict colours somewhat in order not to create something too bulky – present a set of options for designs that are either X or O or lozenge shaped. In many ways I think that when you look at Estonian and Shetland colourwork, you see knitters from two different places exploring these ideas in different, but related ways.


You can see in a design from an old Russian book I have about traditional Estonian needlecraft that shading across a sort of X and O motif was an idea explored in Estonia as well as in Shetland, though the way this is presented in the Estonian knitting tradition is much more high-contrast than you would find in Fair Isle. Barbara Cheyne and Sue Allen from the Shetland Guild explained to me that in order to make beautiful Fair Isle, the relationships between my different shades should never involve too much contrast. In Estonian knitting it seems to my eye that contrast is encouraged! So the logic of the shapes is I think dictated by the medium of stranded colourwork, while the logic of the colours is determined by local tastes and trends.

Also, how would you describe the different soundscapes you found in Estonia and in Shetland?

In Shetland, you can always sense the presence of the sea. The sounds of Arctic Terns and Seagulls and the gentle shhhh of the surf are always near, somehow, and there is a lovely way that baas ring out against the stone of the cliffs and the hills when you are out walking in the landscape. The wind rips across the land in a wild way in Shetland, with no trees to halt its passage, and this is totally different from Estonia.

In Estonia, I felt like I could always hear mosquitoes and the air was much stiller in MoKS, Mooste, miles from the sea. You have Cranes and Storks and Nightingale thrushes all over the countryside, which are new to my ears, and also frogs which make the most beautiful songs in the boggy areas. Most of all, though, I recall the density of the Estonian forests and the deep quiet where the still air seems to hang in pockets between the tall pines. I love the sound of the Estonian forest; the density of the air, and the sense of insects and life busy inside.

Other differences that were interesting were the incredible racket of the huge Maremma dogs necessary to protect Estonian flocks from wolves! This is a much different sound from the friendly barks and yaps of the lovely sheep dogs I met on Mary and Tommy Isbister’s croft in Trondra in Shetland.

The homes are different, too, and the low ceiling of a Shetland croft with its thick walls, hunkered down against the elements, has a very specific resonance quite different from the square timber-framed buildings in Estonia, which to me sound woodier.

A thing that was lovely was the discovery that in both Estonia and Shetland there was a tradition of women gathering to card wool, and men turning up at such events to court the ladies and to dance. I would love to hear the music played at these events in both Estonia and Shetland and I’m sure there would be some crossovers and distinctions in the way the sounds weave together, just as there are in the knitting rhythms and patterns.

How do sounds tie up with this project?

I am producing The KNITSONIK Audible Textures Resource as an accompaniment to The KNITSONIK Stranded Colourwork Sourcebook. This is going to be an audio release which celebrates – in sound – the same everyday contexts which have inspired the colourwork shown in the book.


For instance one of the chapters in the book will deal with the inspiration provided by everyday things, and one of my source inspirations here is an old pair of socks made with a variegated colourway I adore, called “Seashore”. The shades in that yarn have always reminded me of the isle of Portland, near to where my partner Mark grew up in Weymouth. For the album I want to record the wonderful textures of the seagulls and the specific sound of the sea down on Portland Bill to compliment the knitted design which has been inspired by the socks I made from my yarn and how they always remind me of that place.


Earlier in this blog tour, Mary Jane Mucklestone asked me the other day about my brick-spotting habits in Reading, since bricks also feature quite a lot in The KNITSONIK Stranded Colourwork Sourcebook; she actually asked me if there are any places where it sounds great and there are also amazing bricks. I was able to tell her about a few spots; they will be recorded for my album!

The main way that sound influences the project is that my work with sound has given me a greater appreciation for the specific textures of a place. Through listening in Reading I have kind of fallen in love with it, and now I have a desire to translate that idea to the careful attention that is needed for the production of beautiful stranded colourwork.

Felix goes full colour (ehk aasta kõige värvilisem raamat).

Elagu südame-veresoonkonnahaigused!

Head uut ja loodame, et siinne tihe postitustegraafik saab lisa samamoodi nagu rongisõiduplaan. :)

Jõulud on nüüd vapralt üle elatud ja meie viimased kommipakid pärale jõudnud, seega tähendan siia üles, mis sinna pistetud sai, sest varsti on nagunii meelest läinud. Juba teist aastat oleme olnud väga võrdõiguslikud – kõik pereliikmed ja sõbrad on saanud täpselt ühesugused kommipakid. Eelmise aasta pakendamiseelne seis oli selline:

All vasakul on mingisugune fudge, sellest päripäeva minnes on vist kodune After Eighti variant, siis vist mingisugune šokolaadi-kondenspiimakomm, siis miski pähklite, untsuläinud karamelli ja vahukommi segu, potis on kommid, millest mul ei ole enam üldse mälestust ja ringi lõpus vist veel ühed šokolaadi-kondenspiimakommid ilmsesti lõbusate marjadega – ühesõnaga, mälule võib alati loota. (:

Selle aasta pakid olid sellised:


Kommiteo avapauk oli kass Arturi kook, mille jaoks kasutasin ehk Nami-nami retsepti. Iiriskommide kasutamine on aga sulaselge pakendimõrv, nii et järgmine kord katsun ma leida mõne tahveliirise. Kerge vindi andmiseks kasutasin maisikepikeste asemel popkorni ja segu sisse läks ka pisut hakitud marmelaadikomme.

Seejärel võtke 1,2 kilo küpsiseid ja sobiva suurusega anum, näiteks 20-liitrine plastkast .. tuleb kirju koera tegu. Marjad leotasin veel enne rummis ja kuna tundus, et maitset see eriti ei andnud, sai pisut veel rummi lisatud – ühelt poolt on teada alkoholi säilitav toime, samas võib see kiirendada ärasöömist, kahe otsaga asi. Poole taigna sisse sai pistetud ka tšillihelbeid, mis andis ka väga mõnusat särtsu.

Maius, millel ilmselt on kaloraaži tõttu tõeline isesüttimise oht, on kodune Snickers. Minu varianti sai pähkleid pisut ja kondenspiima palju rohkem, sest retseptis antud kogus ei paistnud segu katvat.

Läksin ka teisele katsele vahukommidega, seekord küll uue retseptiga. Midagi läks küll viltu, ilmselt ei olnud üsna hästi vahustunud segule rummi lisamine hea mõte või ei jätkunud mul pärast seda kannatust piisavalt kaua vahustamist jätkata, igatahes said vahukommid üsna madalad. Kommid said kaetud tuhksuhkru-maisitärklise seguga, too sai siniseks värvitud lihtsalt sellepärast, et kodus oli üks pudel smurfikarva toiduvärvi.

Pakki sai ka Bounty analoog ehk siis kookose-šokolaadikommid. Järgmisel korral lisaksin ehk mingi hapu nüansi või paneksin vähem kondenspiima, kindlasti aga ei üritaks ma šokolaadi tempereerida tõelise kauboi meetodil ehk ilma termomeetrita. Iseenesest ei ole tempereerimine keeruline, pärast segu õigel temperatuuril hoidmine aga küll – šokolaad kippus ära hanguma ja kommide ümber jääma rohkem šokolaadi kui sisu. Tempereerida tasub küll, sest kommid prõksusid küll väga meelalt hamba all.

Jõuamegi pakki läinud kerade juurde. Etteruttavalt võib öelda, et porgandikommid said mitte väga sõltumatu degusteerimiskomitee käest kõige madalamad punktid. Kuigi tegemist on väga heade kommidega, siis ilmselt jäi nende võlu lihtsalt kõikide teiste maiustuste maitsetulevärgi varju, seega said need pakitud kõige peale, et allapoole läheks ainult paremaks. (:

Domino kommid pidid saama ka tempereeritud šokolaadi katte, aga kookoseruutudega sai kiirelt selgeks, et ilmselt peaksin nende kommide sisse ka viimsed vaimse tervise jäägid jätma, nii et need said kaetud hoopis kakaoga. Mina sain segu tehes hakkama ka ilma köögikombainita, nimelt hakkisin küpsised peeneks puruks ja soojendasin kommisegu puupliidi serval kuni sai ühtlane pruun segu.

Viimasena said pakki veel ühe tuntud maiustuse analoog, nimelt Raffaello moodi kookoskommid. Keegi oli kommentaarides maininud, et lisas sidrunimahla ning see andis tõepoolest väga mõnusa nõksu kommidele juurde.

Puhtpraktilise poole pealt otsisin üsna kaua ja tulutult sobivaid tsellofaankotte, lõpuks tellisin need Suhkrukunsti poest, kust tellisin ka kommipaberid. Kaalusin, kas tellida 500 kommipaberit või jääb see väga paljuks – tegelikult kuluvad need vähegi suurema pakiteo puhul kas ära või jääb osa lihtsalt järgmist aastat, kindlasti mitte aga järgmist aastakümmet ootama. Veel tahaksin kiita, et vaatamata detsembri keskpaigale, mil selline pood ilmselt upub tellimustesse, oli minu tellimus ööpäevaga kohal.

Selline lugu. Loodetavasti kõigile meeldisid nende pehmed pakid ja kui järgmine aasta hästi läheb, saab kas marineeritud kilu või palderjani-validooli segu. (:

Elagu südame-veresoonkonnahaigused!

Üleskutse paradigmaatilisele nihkele

.. ehk asjadest saab ka teisiti rääkida. (:

Seda mõtet olen ma veeretanud üht ja teist pidi juba pikemat aega – käsitööblogid kipuvad kukkuma sinna auku, et arhiivis on reas valmis asjad, ilusad ja klanitud nagu naisteajakirjad poeletil. Nagu naisteajakirjadelgi, puudub sel minu jaoks otsene seos eluga. Ja et kui ei ole neid sirgeid saelaudu, mida näidata, siis ongi vaikus.

Klants on hakanud küll ühelt ja teiselt poolt murenema, näiteks Eveli ja Krista kirjutasid sellest, kuidas neil kodus elu päriselt on ja milline kodu on. Krista pildid on muidugi sellised, et isegi segadus saab romantilise hõngu..

Meil on kodus seis selline, et ma pean veel julgust koguma, et tõelist elu näidata – poolteist tihedat aastat on jätnud sinna jälje ning kuigi ma annan oma parima, et vähemalt mõistlikku puhtust pidada, tekivad mingid sügavamad asjadekihistused (kellel ei oleks sellist sahtlit või kappi, kuhu asjad oma elu elama lähevad?), mille kaevandamiseks peab suurema jõu ja aja koguma. Lisaks olen lasknud mehel töönarkomaaniks kätte ära minna, sest hea on ju muid asju teha või ringi joosta, kui mees vaikselt nurgas tööd teeb .. Rääkimata sellest, et kass ajab nii palju karva, et ma võiks kassikarvatalu asutada. Ahjaa, pooltöödeldud jänesenahk ning kaks oinakotti rukkikördis seisavad ka nurgas.

Ühesõnaga, ilusaid asju tummas reas ei ole ega tule. Minu jaoks on valmis asjaga vähemalt sama tähtis tema loomiselugu, isegi kui sel on vähe pistmist silmustega, mis kinda sisse said – sest see lugu eristabki käsitsi valmistatud eset massitoodangust. Lugude jutustamine ei tule lihtsalt, seda tuleb harjutada. Lugude jutustamine ei ole meile enam loomupärane, igapäevane, mistõttu on see samasugune oskus kui kudumine või kompositsioon.

Valmimise hetk on ainult üks paljudest terves eseme elutsüklis – mis juhtus enne ja mis juhtus pärast? Ja kui ei saagi valmis, siis seegi on väärt üles tähendamist, et jääks endale ja teistele meelde. Vahel juhtub ka, et saab ilus valmis asi ära näidatud, aga edasist elu tal ei ole – miks see siis juhtus?

Enamasti aga juhtub, et ese saab armsaks ja loodetavasti peetakse teda niikaua, et kunagi ka parandada .. Parandamisega on veel ühed teised, omaette lood, millest ma Villavembri käigus ka kirjutasin, kuid need lood ei lõppe kahtlemata seal.

Ma alustasin seda juttu – vähemalt oma peas – tõdemusest, et ilus klanitud rida valminud asju ei jäta võimalust aruteluks. See on kõigest üks vahepeatus enne uue ilusa asja alustamist. Kui aga asjad kõigepealt enda peas läbi mõelda, võiks sellest saada tekst (selle laiemas, mitte ainult sõnalises mõttes), milles ka lugejatel on oma osa tähenduse loomises, ega piirdu ainult hosianna laulmisega. “Kui ei ole aruteluruumi, ei ole ka arenguruumi,” nagu hea kursaõde tabavalt mainis.


Inspiratsiooni eest tänan südamlikult Tellerit ja surematut postitust “Liiga vähe öeldakse halvasti” (kommentaarid on omaette väärtus) ja Liinat, kes hiljuti ütles lahti retseptiraamatu formaadist oma blogis: “Kulinaarse hipi eneseleidmine“.

Üleskutse paradigmaatilisele nihkele

Veel kord kiperoosast.

Ühena paljudest asjadest olen ma viimase kahe aasta jooksul õppinud, et etnograafilises pärandis on värvidel eriline koht – ühelt poolt olid igas piirkonnas oma värvipaletid, mistõttu muhu roosa ei ole seesama, mis kihnu roosa ega ei ole neist kumbki samaväärne setu roosaga. Teiselt poolt jällegi ei ole need värvid mitte eraldiseisvad, vaid just nimelt süntagmas, teiste värvidega koos omandavad oma piirkondliku omapära – kas või näiteks Muhu näitel, kus kiperoosat ei lajata (enamasti) põhitooniks, vaid ikka maitseks ning muhu eseme tunneb ära värvide ja motiivide kooskõlas.

Seda enam läheb mul tuluke põlema, kui rodamiini nimetatakse kiperoosaks – mina ei ole veel näinud, et rodamiinist saaks tõeliselt head ja särtsu kiperoosat. Minu jaoks jääb ta alati pigem setu roosa kanti, sest selles toonis on palju rohkem lillat sees. Ma ei ürita öelda, et rodamiinvärv kuidagi halvem oleks, aga tasuks mõelda, kas seda ikkagi saab kiperoosaks nimetada? Muidugi tuleb arvesse võtta, et ka muuseumiesemetel on mitut sorti roosat, kuid üldjoontes jääb tonaalsus samaks.


Siin on näha kõrvuti kolme eri sorti värvi – vasakpoolsed kaks on rodamiinvärviga värvitud, ülemine kera on Raasiku valikust ning parempoolsed kaks on minu värvitud roosad, ülemine Läänemaal kasvanud lammaste villast, naturaalvalgel põhjal ning alumine Raasiku kiiskavvalgel põhjal.

Vastu võib muidugi väita, et rodamiiniga värvitud kerad on oluliselt tumedamad ning seega ei ole võrdlus arvestatav, kuid esiteks saab värvikonsentratsiooniga muuta heledust-tumedust, kuid mitte tooni ning puhtpraktiliselt olid need kerad hetkel kodus olemas. Oluliselt toekam väide oleks, et mu kirjatükk on kallutatud, sest mulle teadaolevalt tuleb sellist roosat ainult minu värvipotist, kuid igavuse üle ma ei kurda ning värvimiseks ei kipu aega jääma viimasel ajal, eelkõige tahan küsimuse ja arutelu tõstatada.


Siin veel kaks pilti võrdluseks, enam-vähem muhu toonid minu värvitud lõngaga ja ..


.. ja rodamiinroosaga.

Muhu toonid on vanasti olnud soojemapoolsed ning pildilt on ka näha, et naturaalvalgele värvitud lõng on teistest oluliselt soojema olemisega. Ma olen hetkel kahevahel, kas jätkata värvimist helevalgele põhjale või minna üle naturaalvalgele lõngale – naturaalvalge poole kutsuvad nii hing (ikkagi Eestimaal kasvatatud lammaste vill) kui silmad, sest annab ikkagi mõnusama tulemuse. Teisalt, kuna juurde kasutatakse ilmselt ikkagi külmemapoolseid vabrikutoone, sobib vast helevalgele värvitu paremini ..

Mäluvärskenduseks: esimest korda kirjutasin kiperoosast pea kaks aastat tagasi siin.

Veel kord kiperoosast.

Jälle villavember!


Mõnus, eks ole? Sobivalt on saabunud ka tõeline villase kandmise ilm – tuleb meelde tuletada, kuhu karupüksid pakitud said ..

Minul sel aastal karupükse ei ole, aga see-eest on plaan, kuidas ääristada oma villane alusseelik [12m kõlapaela]. See ilmselt lükkab edaspidisesse, sest villavembriks on teised plaanid.

Villavembri esimene eesmärk on ära lappida mu mantel. Mul on umbes neli aastat vana villane mantel, mis on täitsa kobe, aga on näha kulumise märke. Kuna ma tahan temaga veel vähemalt teist sama palju, kui mitte rohkem, käia, siis on vaja midagi ette võtta. Vihjeks võib öelda, et ma olen tublisti inspiratsiooni saanud Tom of Hollandi silmapaistva hoole /Visible Mending/ esteetikast. Üks ilus näide on siin.

Ilmselt teine plaan on endale kududa uus Wurm, sest eelmine sai pisut suurevõitu.

Meil siin toimub villavembri ajal Mardilaat, mida ma sel aastal eriti huviga ootan, sest loodan tihendada tutvusi lambakasvatajatega, et osta päris Eesti lõnga, mille jaoks on Eestis lambaid kasvatatud .. Mina olen Mardilaadal reedel ja kui parasjagu lõnga ei silita, võib mind leida ühest boksist – leiate mind siis kas teadmise või kiperoosa lõnga järgi üles. (:

Oma villavembri tegemistest kirjutan kuu lõpus ka ürituse ametlikku blogisse. Kui aga teil on villaga seonduvaid pilte, siis need võib saata fotovõistlusele, mille peaauhinnaks on Felixi kootud jaki muster ning kümne erineva lambatõu lõng, millest siis jakk kududa.

Ahjaa, villast saab visata ka selle laupäeva, 3. novembri hommikul Pulloveri poes [Kitsas 3, Tartu], kus toimub kuduklubi. Kuduklubis on teed ja kohvi hea seltskonnaga, saab niisama kududa ja teistelt nõu küsida. Lahkele pererahvale jätame keskmise suurusega mündi tänutäheks.

Kas teil on juba villased asjad välja kraamitud kapist? Ma hea meelega kuulaks ja kasutaks villavembri inspiratsiooniks kõiki villaseid lugusid – alustades lambakasvatusest ja lõpetades mälestustega, mis mingite riideesemetega seostuvad.

Jälle villavember!