Teisipäevategu nr 12: puuvillane niit

Niit "Ekstra"

Ma ei mäleta millal, aga see oli juba mitu head aastat tagasi, kui teadvustasin, et niit, millega ma olin harjunud õmblema – lähed poodi, seal on terve seinatäis, valid aga sobiva, kodus libistad niidirulli kile seest välja – ei ole mingi naturaalne materjal, vaid naftast tehtud.

Kui osta poest särk või püksid või mis muu iganes asi, mille naftast tehtud sildile on kirjutatud näiteks “100% puuvill”, siis kokku on see õmmeldud ja õmblusvarud ääristatud ikkagi polüesterniidiga. Mis omakorda näiteks tähendab, et otse komposti ei saa seda asja ka panna ning prügimäelgi läheb õmblustel aega, et laguneda.

Siis tekkisid järgmised praktilised küsimused – kust tänapäeval üldse saab puuvillast niiti? Vastus on enamasti: väga kaugelt. Mis omakorda tähendab, et läheb naftat ja .. naftat. Sellega seoses tekib veel küsimus, et kas see on seda siis väärt, eriti kui majapidamises tekib kottide kaupa pakendijäätmeid?

Igatahes, mina olen vahpeal mitu portsu pärandust saanud ja kui Uuskasutusse juhtun, vaatan ikka ka niidisahtlisse, kas midagi tarvilikku leidub. Tartus on Vikkelis Coatsi puuvillaseid niite ja Pulloveri poes vast leti all veel mõni musta värvi rull. Tallinnas oli poolteist aastat tagasi Saanas lausa siidniiti müügil.

Puuvillane niit on muidugi ka pisut kapriissem – nr 40 ikkagi iga töö jaoks ei sobi, tuleb otsima väiksema numbriga niit. Aga eriti kui on vaja käsitsi õmmelda, siis teen seda kas puuvillase või linase niidiga, polüesterniit vetrub õmmeldes kuidagi erakordselt vastikult.

Lõpetuseks vabandan jälle teisipäeva hilinemise pärast – viimaste õhtute teoaeg on kulunud ühtede Muhu kinnaste harutamisele, aga vardaid ega lõnga kätte võtta ei saanudki ..

Advertisements
Teisipäevategu nr 12: puuvillane niit

Teisipäevategu nr 11: karukarva

Karukarva.

Kudusin karu, Julie Williamsi juhendi järgi. Sai armas ja on juba mängu võetud. Minule meeldivad eriti need kahekordsed ripskoes kõrvad. :)

Karu toppisin villaga ja teda ootab üsna pea reis pesumasinasse, et teada saada, kas võib ka kingiks samamoodi teha. Teised villaga topitud pehmed mänguasjad on üsna hästi mõned aastad vastu pidanud ja waldorfnukud on nagunii alati villaga, aga nende toppimise aste ja tehnoloogia on nagunii pisut teistsugused.

Mina pean veel harjutama kokkuõmblemist ja kindlasti soovitan minna ja lugeda Julie blogi, see on tõeliselt tore (eriti kui on näiteks kausitäis päid pildile püütud).

Teisipäevategu nr 11: karukarva

Teisipäevategu nr 9: rikub ilusat lõnga

Pleekimiskatsep

Riputasin akna taha tervele ilmale vaatamiseks. Kui päike on saanud neid piisavalt paitada, võtan jälle tagasi.

Ikka kõik selleks, et näha ja näidata, kuidas erinevad värvid – nii loodusvärvid kui sünteetilised – ajale ja valgusele vastu peavad.

Teisipäevategu nr 9: rikub ilusat lõnga

Teisipäevategu nr 7: poesokilõng

Sokilõng

Kiire pilk lõngapoodidesse kinnitas, et sokilõngana turustatakse lisaks Saara kahekordsetele kraaslõngadele meil täpselt ühte tüüpi lõnga – sajas eri värvitoonis ja -kombinatsioonis nelja- või kuuekordset kammlõnga, milles 75% pesukindlat villa ja 25% polüamiidi ehk nailonit.

Nende lõngade kasuks räägib mitmekordsus ja ka ketrusviis, nimelt on kammlõngad üldiselt hõõrdumiskindlamad kui kraaslõngad. Teiselt poolt on need lõngad enamasti pealtnäha tiheda keeruga, kuid liiaga korrutatud, sest kui peenvillad kedrata keskmise keeruga ühekordseteks ning liiaga korrutada, saab väga vetruva lõnga, mis jällegi aitab sokil kenasti ümber jala hoida ja rohkem venida, mis omakorda tähendab, et sokk võib olla kootud keskpärase istuvusega. Vastupidavuse seisukohalt aga – korrutuse keerd ei lisa lõngale nii palju tugevust kui ühekordsete keerd. Kuna igasugune keerd on energia ja see väljendub vabriku elektriarves, siis seda lisatakse täpselt nii vähe kui võimalik. Vähem keerdu tähendab ka, et lõng on õhulisem ja kergem ehk siis samast villakogusest saab rohkem meetreid.

 

Lahtiharutatud sokilõng
Pildil on paremal lõng (Regia Extra Twist Merino) ja selle kõrval neli kahekordset osalõnga ehk tegemist on topeltkorrutatud lõngaga. Korrutatuna tundub lõng üsna tubli keeruga, aga ühekordsed on väga laugelt kedratud.

Kuna peenvillad ei ole eriti tugevad ja keerd maksab raha, siis asendatakse see sünteetilise polüamiidi ehk nailoniga, mis erinevalt taastuvast ja lagunevast loodusvarast villast on valmistatud naftast ja on plastik. (Põhimõtteliselt võiks lõnga koostiseks olla märgitud ka 100% polüamiid, sest keemiliselt on ka vill polüamiid.)

Lisaks, kuna peenvillad vanuvad väga kergesti, on valdav enamus sokilõngu pesukindlaks töödeldud ehk superwash-töötlusega. Pesukindel töötlus leiutati 20. sajandi keskpaigas just seetõttu, et villaseid esemeid saaks pesta vastlevinud pesumasinatega. Ühelt poolt on tänaseks pesumasinad ja nende programmid läbinud arenguhüppe, tänu millele saab enda pesumasinat tundes seal pesta enamikke villaseid asju. Teisalt, kui lõng on valmistatud mõnd teist tüüpi villast ja kui ese on kootud tihedalt, siis ei ole need nii altid vanuma (lugulaul maalamba villast kootud kudumi vanutamisest jääb ühte teise teisipäeva.).

Pesukindel töötlus (superwash) seisneb umbes 75% juhtudel selles, et villakiult kõrvetatakse naatriumhüpokloriidiga maha soomused, mis muidu haakuksid üksteise taha ning materjal viltuks või vanuks. Lisaks kaetakse villakiud plastikuga, et vanumist veelgi vältida.

Ühe raporti kohaselt kulub iga kilo pesukindla villa tootmiseks 125 g naatriumhüpokloriidi, 183 g plastikut, 137 g muid abiaineid ehk kokku 445 g kaunist kraami, rääkimata siis kasutatavast veest. Samuti on klooriühendeid heitveest raske kätte saada, sealtkaudu liiguvad ühendid aga toiduahelasse ja ringiga inimesteni tagasi.

Sellest lähtuvalt võib küsida, et kui palju on seal järgi villa (kui 100% vill toote sees on ligi viiendik plastikut) ja kui palju on sünteetilist kiudu? Selline kiud ei lagune looduses ning selle töötlemiseks on kasutatud suurt hulka mürgiseid kemikaale, lisaks muutuvad villa omadused.

Neil, kel pesukindlate lõngadega rohkem kogemust, teavad rääkida, et pesukindlast villast lõngad ei hoia hästi vormi (seda kompenseerib ilmselt osaliselt peenvillade säbarus ja tihe korrutus) ning erinevalt tavalisest villasest võtavad esemed kiiresti külge higi- ja muud lõhnad, mis jällegi tähendab, et näiteks sokke tuleb tihemini pesta, mis omakorda suurendab ökoloogilist jalajälge, mis pesukindlaks tegemise tagajärjel on niigi suur.

Teiselt poolt muidugi on küsimus proportsioonis – kas täisvillaste sokkide eelistamine ja kudumine annab efekti? Asjana iseeneses ilmselt mitte, kuid samas usun ma kindlalt, et muutus võib alguse saada igaühest ja igal juhul on kasulik olla vähemalt teadlik oma valikutest ja nende tagajärgedest.

Valik viiteid:

Wool Up North norrakeelne artikkel pesukindla töötluse kohta.

Life Superwool Project 

The Guardian kirjutab, kuidas plastik pesumasinast ja kreemitopsist loodusesse saab.

Täitsa naturaalsete sokkide küsimus, Go Homespun.

Winwick Mum on teinud päris mitme lõngaga kuuekuiseid kandmiskatseid.

Tukuwool on väga ilusa tiheda keeruga Soome kraaslõng.

Joonealune märkus:

pesukindla töötluse olevat välja töötanud Austraalia firma Villawool – huvitav oleks teada, kas neil on ka mingit seost Eestiga?

 

Teisipäevategu nr 7: poesokilõng

Teisipäevategu nr 6: sokilõng

Vahel juhtub nii, et Jussike ei jõua teisipäevamaale enne pühapäeva, sest üle-eelmisel nädalal puhkenud remont õilmitses teisipäeval alles kõiges oma ilus .. Ühesõnaga, minu siirad vabandused teisipäeva hilinemise pärast.

Sokid

Sokilõngast on kirjutamiseks on vast hea aeg, sest kohe-kohe läheb lahti üks kibe sokikudumine ning sokkide puhul saab üsna kärmelt aru, kas lõng vastab ootustele või mitte.

Kui ma mõtlen sokkide kudumise peale, siis ma tahan, et sokk peaks võimalikult kaua vastu ja oleks meeldiv jalga panna, sest kõige vähem kantakse sokke siis, kui nad parandamata asjade kastidesse on maetud või kui nad põlatakse näiteks karedaks. Ma võin kohe ausalt ära öelda, et meil kareduse muret ei ole ja selleteemaliste seisukohtadega esinen ma ühel teisel korral, aga eks maitseid ole erinevaid. Sokilõng, erinevalt näiteks mütsilõngast, peab aga taluma suurt hõõrdumist ja kitsaid töötingimusi. Muidugi on ka sokke erinevaid – kas on vaja titesokke, mis erilist hõõrdumist taluma ei pea, või meeste saapasokki, mis peavad nägema vett ja vilet ning vahel isegi pesumasinasse eksima muu pesu seas? Või on hoopis tähtis saavutada vana suka või soki koetihedus?

Kust või kuidas saada lõng, mis tasuks sokiks kududa? Või kuidas sobilikku lõnga ära tunda? Iseenesest ei ole hea keskmine sokilõng midagi keerulist, küll aga on seda üllatavalt raske leida.

Esiteks peab lõngal olema piisavalt keerdu, sest keerd on see, mis annab lõngale tugevuse. Mida peenemad on ühekordsed lõngad, seda rohkem keerdu on neile vaja, et lõng koos püsiks ning seega tasub eelistada lõnga, mis sama jämeduse juures koosneb suuremast arvust ühekordsetest. Rohkematest ühekordsetest korrutatud lõnga eelis on veel see, et suurem osa ühekordsete pinnast jääb lõnga sisse, tänu millele on väiksem osa igast ühekordsest kontaktis jalatsi, põranda või jalaga – see jällegi pikendab lõnga eluiga.

Teiseks on vaja sobivat kiudu. Lambavill on suurepäraste omadustega, kuid kõik lambad ei ole loodud ühesugusteks ehk siis mõned villad on tugevamad kui teised. Samuti võib ühe lambatõu sees kõikuda kiu kvaliteet sõltuvalt karjatervisest, mis omakorda sõltub lammaste elutingimustest. Kiu kvaliteet sõltub ka sellest, kas lõnga sisse on pandud parim võimalik kiud, kui ei, siis mitmenda sordi jäägiga tegemist on ning kuidas kiudu töödeldud on.

Peenvillad ei ole parim valik sokkide kudumiseks, paraku on see aga tihti ainus olemasolevatest. Probleem seisneb selles, et peenvillad, mille hulka kuulub ka kultusstaatuses meriinolammaste vill, on, nagu nimigi ütleb, peened – vahel on sokilõngale eriti uhkelt lausa peale kirjutatud extrafine. Peenus tuleb aga tugevuse hinnaga, see tähendab, et peened kiud kuluvad kiiremini läbi ja sokilõngaks võiks eelistada mõnd teist lambatõugu. Populaarsed valikud on Wensleydale, sinipealine lester (Bluefaced Leicester), aga oleme ausad, et sokkideks sobib pea ükskõik milline teine lambavill paremini kui meriinovill. Lõnga tugevdamiseks soovitatakse ka näiteks mohäärkitse karva kasutada.

Kolmandaks, kuigi see ei puutu nüüd otseselt lõnga omadustesse, siis tihedalt kootud sokk või sukk peab alati paremini vastu kui hõredamalt kootu. Selle jaoks võib võtta peenemad vardad ja kasulik on ka harjutada silmused tihedalt ümber varda. Samuti aitab soki vastupidavusele kaasa, kui see istub hästi jalas, ei lotenda ega kisu.

Pildil on näha kolm erinevat sokipaari ja -lõnga. Punased sokid on viis aastat tagasi ühest Inglise kaubamajast ostetud ja sisaldavad minu mäletamist mööda kolm osa villa ja ühe osa nailonit. Igapäevase kandmisega nad nii kaua vastu ei oleks pidanud ja nüüd on talla alt ka näha, et hõredamatesse kohtadesse on alles jäänud ainult nailon, vill on sealt ammu lahkunud.

Sinised sokid on pigem sokikujulised tooted kui sokid. Tellisin need ühest internetipoest allahindluste ajal, aga kui ma oleks seda lõnga enne näinud, oleks sokid poodi jäänud. Nimelt on sokid väga hõredalt kootud kahest kahekordsest väga lauge keeruga peenvillasest lõngast ja ühest puuvillasest niidist ning lõngu omavahel korrutatud ei ole. Mitte eriti üllatuslikult tähendas see seda, et varsti oli talla all järel ainult puuvillane niit ja kui õigel pooltunnil jälile ei saa, siis pole enam sedagi. Sel talvel sai neid umbes kolm päeva kanda ning nüüd lähevad mahakandmisele. Ebakvaliteetne lõng tähendab tihtipeale kahjuks ka seda, et parandamisele kuluv aeg on täiesti mahavisatud, sest parandused lähevad väga kiirelt tülikalt suureks ning üsna pea annab ese kusagilt teisest kohast järgi.

Kollased aga on mu praegused ainsad villased sokid ja meeldivad mulle väga, eelkõige selle pärast, et ma tean, et niipea neid nõeluma ei pea. Kudusin need 1,75 mm varrastega Saara Heast vöölõngast, mis on kedratud Norra maalamba (spælsau) kahekihilisest villast tugeva keeruga. Kuna kahekihilised villad on üsna lauged, siis on lõng venimatu ja seetõttu mitte nii mugav kududa kui pehmed kahekordsed, aga tulemus on aus. Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis Pingi Anu tunnistas sokid nii okkalisteks, et ta ei soovitavat kellelgi sellest sokke kududa ..

Millest siis veel sokke kududa? Minu selle talve väga meeldiv üllatus on Raasiku kolmekordne tumepruun, mis on kenasti vastu pidanud lasteaia õueajad nii saabastes kui kummikutes. Praegu koon sokke kolmekordsest Dala-lõngast, mis teeb eelmisele ilmselt kiu kvaliteedis silmad ette.

Kohalikke alternatiive, ma loodan, et tuleb kohe varsti juurde, sest lõpuks ometi on möödas ajad, kus villavabrikust sai tellida lõnga, sest viimase aasta jooksul on meile tekkinud päris mitu kammtüüpi vabrikut, mis toodavad lõnga kliendi soovi järgi.

Kas ja kuidas poest sokilõnga osta, kirjutan juba järgmine kord.

 

Valik viiteid:

Abby Franquemont kirjutas 10 aastat tagasi väga hea artikli sokilõngast ja kõik seal kirjutatu peab endiselt paika.

The Gnome sokilõngadest ja selle ketramisest.

Mrs M katsetab nailonivabu sokke, nt selles postituses.

Clare Devine kirjutab sokilõngadest, eksperimendi tulemused peaksid olema avaldatud Making Stories Socks 2018 väljaandes (kõik nailonivabad sokid!).

Clare Devine on samal teemal kirjutanud ka Villavembri raames.

Teisipäevategu nr 6: sokilõng