Salli venitada kolmel moel

Seekord saan näidata teiste tublit tööd. Alustuseks mõtles Sujuri Ahti välja, kuidas teha Haapsalu salli venitamise raami – ikka nii, et sai veel parem ja mahub kenasti karpi. Väga kvaliteetne töö, aga seda ei pea meistri nime juurde enam ütlemagi. :)

Siis oli veel kolm kolmnurkset salli, mille autor kuduklubis kord välja hõikas, et kui need kord valmivad, siis nemad korraga raamile lähevad, sest kel see aeg ja tahtmine kolm korda salli venitada. Täna oli siis see päev.

Ja kuna laupäeval nägid Siiri rätid ilmavalgust, siis võib arvata, et kolmnurkseid salle hakatakse kohe-kohe hulgakaupa kuduma.

Sujuri salliraam

Esimene, kõige suurem sall sai raamile nii nagu peab – sakkide tipud piide taha ja ülemine serv abilõngaga sirgeks venitatud ning ka piide taha pingutatud.

Sallide venitamine

Teise ja kolmanda salliga oli mul plaan kasutada Shetlandi moodi venitamist, aga läks pisut teisiti. Shetlandil on salle raamile venitatud abilõngaga, nagu võib näha siit ja siit. Äärepitsi sakkide tippudest aetakse läbi tugevam lõng või niit (me kasutasime kahekordselt võetud heegelniiti) ja hoopis abilõng venitatakse raami piide taha. Sedasi saab raamile panna mitu salli ülestikku, need võivad olla erineva suurusega ja kuna Shetlandil on salle kootud eelkõige müügiks, oli võimalikult väike ajakulu väga tähtis.

Valge salliga läks aga nii, et nii terve salli ümber sai aetud üks abilõng, nii ülemisse serva kui külgedele. See ilmselt õigustab end kui alustada lõnga ajamist sakkidest ning lõpetada ülemise servaga, sest siis saab lihtsamalt kerast lõnga juurde lasta. Kuna meil oli lugu hoopis vastupidine, jõudsime aga hoopis teise lahenduseni – abilõngast said läbi aetud pikad vardad, mis muidu asetatakse piide taha ning nende pingutamiseks kasutasime omakorda salliraami fikseerimiseks mõeldud kumme.

Venivad

Kolmas sai siis lõpuks abilõngaga kinnitatud. Läbi ülemise serva jooksis üks lõng, mis sai kummastki otsast kinnitatud ümber piide kaheksaid tehes ning külgedelt jooksis omaette lõng, mida oli võimalik vastavalt vajadusele sättida ja pingutada. Töötab küll. :)

Advertisements
Salli venitada kolmel moel

Elevus ja edevus, ikka käsikäes.

Elevus on seekord kohe kamaluga, nagu kõigil teistel. Enne magustoidu kallale asumist, näidakem ära päevapildid.

Suvi.

Poolpitssall Ullast, mille kudusin oma kollaste kingade juurde. Kahjuks on Titan Wool Babys 20% draloni, akrüüli lähedast sugulast, mida ma esialgu eriti tähele ei pannud. Sall on ilus ja suur, aga .. nii pirtsakaks olen läinud, et tahaks ikka päris-päris looduslikku kiudu. Teemast kõrvale kaldudes, kes üldse tuli mõttele beebilõnga sisse sünteetikat panna?

Mannapitsivaht.

Nancy Bushi raamatust võtsin endale ette Madli salli, sest ühel hetkel oli rebestav vajadus pitssalli kududa – hea väike kaasavõtmiseks, igal pool hea kududa.

Mannapitsivaht. Kohvilisandiga.

Illustratsioonilt võivad kõik imetleda, kuidas ma kohvilaua taga kudusin .. ja loomulikult kohvi maha loksutasin.

Sel ajal kui mehed rege rautavad, peavad naised ju saanitekki kuduma – see on nüüd üks pitskudum, mille kaasavõtmine väga mugav ei ole. Lõng on üks oranž poolakrüülõudus, mille ma entusiastlikult Abakhanist aastate eest ostsin, sest ta oli 140 kr/kg ning mul oli ambitsioonikas plaan seda lendleva kergusega mustaks värvida.

Jaanitekk.

Plaan, nagu näha, luhtus. Õnneks oli mul tookord oidu ainult paar tutsakat värvivette pista (vihje:akrüül/vill lõngale ei hakka korralikult peale ei ühe ega teise kiu värv) ning need imeliselt kolepruuniks värvida. Lõng on kannatlikult oodanud, mina olen teda süütundega piidelnud. Teine õnnelik juhus oli, et ma olin just tekikudumiseks 10mm vardad valmis ostnud, kui mind võlus hetkega muster leheküljelt 152.

10mm varrastega nuppude kudumine ei ole sugugi nii õõvastav, kui arvata võiks. (:

Lehekülg 152 on kõigest üks paljudest. Olgem ausad, ma kilkasin, kui ma Seda Raamatut esimest korda esmaspäeval lehitsesin. Ja teist korda. Ja kolmandat korda lugesin.

Salliraamat.

Mind isiklikult ehmatas pisut raamatu suurus. Ma olin kaanepilti internetist näinud, aga kui ma raamatut reaalselt nägin, olin väga meeldivalt üllatunud – ta on oluliselt suursugusem.

Salliraamat.

Väga ilusad ja selged joonised, eriti suur tänu pika ja põhjaliku silmustearvutamise skeemi eest. (:

Salliraamat.

Saara teistestki raamatutest tuttavad sõbrasõnad ehk siin Meistri soovitused. Väikesed näpunäited on tihti need kõige kasulikumad. :)

Salliraamat.

See pontšo! Oi! Kus on mu lõngavarud? Kus on mu vardad?

Mul on ainult üks küsimus: millal järg ilmub? :)

Elevus ja edevus, ikka käsikäes.

Palju pilte ja head uudised.

Mulle on alati tundunud väga irooniline kududa haapsalu sallist inspireeritud pitssalle ameeriklaste õpetuse järgi, ometigi olen ma oma viimased kaks salli just nii kudunud. Esimene oli suvel kootud Laminaria [Ravelry], mille sisse kadus 1400m lõnga ja mis sai üüratult suur.

Pääsusaba.

Teine sall oli Pääsusaba [Ravelry]. Esimest korda lõin ta üles septembris, aga need 4mm vardad, millega must Laminaria täitsa ilus välja nägi, oli pisut lõtv. Nii ta siis istus karbis ja aeg-ajalt tõstsin teda varraste peal edasi-tagasi, et midagi muud saaks kududa.

Pääsusaba.

3mm vardad sobisid selle töö jaoks palju paremini – kude jäi täpselt nii tihe kui peab. Olgu öeldud, et pitsi koon ma oluliselt lõdvemalt kui näiteks villast kampsunit.

Pääsusaba.

Muster ise on suhteliselt lihtne ja mingisuguseid üllatusi ette ei tulnud. Demoniseeritud ja kardetud nupudki tegelikult ei ole ju midagi erilist. (: Nii peenikesest lõngast jäävad nupud küll üsna armetud ..

Pääsusaba.

Erilist kiidulaulu tahaksin ma laulda Addi Lace Turbo varrastele. Ausalt öeldes ostsin ma nad Karnaluksist lihtsalt selleks, et järele proovida, mis tunne on. Tunne on imeline. :) Pitsi jaoks täpselt sobivad, pikk peenike ots annab väga palju juurde. Teisalt ei ole nendega väga hea kududa mõnd teist asja, kus peab vardale rohkem survet avaldama – peenike ots tahab vägisi sõrme tungida.

Pääsusaba.

Üks asi veel – alguses tundus mulle, et sall saab jube väike. Nupulist osa kuduma hakates tundus, et ei ole väga vigagi ning kui varrastelt maha sai, tundus, et väga viga pole. Enne väljavenitamist märjana pigistasin ma terve salli oma keskmise suurusega pihku kokku. Esimene üllatus tuli venitades: pikem serv 160cm, kõrgus 72cm. Hoopis rohkem üllatas mind salli kaal. Üle poole ruutmeetrise pindala kohta 26g. (:

Pääsusaba.

Juba mitu nädalat on valmis mu teised Ökulid. Selja pealt kasvatasin juurde vist ainult ühe paari ning varrukad kudusin ka kitsamad. Tulemuseks 15 öökulli, mis tähendas, et sain ära kasutada ka need imelised nööbid. :)

Ökulid. Teine osa.

Kasutasin jaapanipäraseid lühikesi ridu, mis põhimõtteliselt on tagasipööramine nagu näiteks salli servas. Siin tegi asja palju lihtsamaks üks õhksilmus pöördekohas, mis kergendab oluliselt silmuste kokkukudumist vahekohas.

pihuÕuna sokk.

Vahepeale on mahtunud ka kaks kiiret kudumit uutele tehnikavidinatele, üks pihõunale ja teine telefonile.

pihuÕuna sokk.

Pihuõun sai eriti sooja ja koheva, kirbukirjas ja aasadega soki. Telefoni oma on suhteliselt õhku ja suhteliselt venimatu. Veel venimatum oleks ta ilmselt veel väiksemate varrastega kootult. Muster ise on lihtne: kaks parempidi, kaks kudumata üle tõsta [lõng varda ees].

Telefonikondoom.

Vist saigi kõik. (: Aa, head uudised ka – suvel on oodata üht haapsalu salli raamatut. Ärge küsige, rohkem ma ei tea. :)

Palju pilte ja head uudised.