Kuidas õmmelda väiksemat sorti kotti.

Iseenesest ei ole koti-pauna-pinali õmblemises ju suurt midagi, neli detaili ja lukk, eriti kui kõik on veel puust ette ja punaseks tehtud.

DSCF1440.jpg

Kõigepealt tuleb kaltsukast leida kitšiküllane lumememmedega jõuluteemaline ülikonnavest, millel on ilusad nööbid. Nööbid tuleb eest ära lõigata ja siis tõsta vestitükke kolimisel aina edasi-tagasi, samal ajal mõeldes, kas mul ikka oli seda vaja, kaua ma neid nõnda pean ning äkki peaks ära andma (paar korda pakkusin, keegi ei tahtnud).

Järgmisena tuleb oodata, kuni käsitööliste jõulupidu on ukse ees ning viimasel päeval tormata linna peale kottide õmblemiseks sobivaid lukke otsima. Eelmisel ööl võib veel kangavarud pahupidi pöörata, et sobivad kangakombinatsioonid leida ning siis kangajuppidega poodi minna. Sealjuures on äärmiselt tähtis, et kõik tükid oleksid ühes nutsus, sest muidu võib veel meeldegi tulla, mis millega kokku käis. (Lukke on poodides küll terved seinatäied, aga sobivaid ikka ei ole.)

Hilisõhtul saabub arusaamine, et ponnistada pole mõtet ning parem on minna puhanuna pittu ja loosipakiringist lihtsalt välja jääda (oli hea otsus). Lukud ja kangad ronivad vaikselt kasti peitu. Nii umbes kuuks (aga võib ka kauemaks).

DSCF1438.jpg

Kui on tunne, et kõik asjad on poolikud ja tegemata, sest ei ole head kohta, kus ühe töö asju koos hoida, on paras aeg jälle detailid välja otsida. Ettenägelikkus ise oli voodri ja pealse koos lukuga rulli keeranud. Kuna mõlemad kangad on üsna lirud, meenub lumememmedega vest ning ennäe, vestiesisest saabki täpselt tugevduse. Tubli õmbleja kiidab iseend leidlikkuse eest ning ei näita kõrguvaid kangakuhilaid, mis alles ootavad jumalikku ilmutust.

Ja nüüd on kott enam-vähem valmis, ainult õmblemise vaev. Soovi korral võib esimesel katsel puhtast hajameelsusest luku valepidi panna. Harutamist saab ühtlasi kasutada õmblusvaru suurendamiseks, juhul kui see veidi kitsas sai.

DSCF1441.jpg

(Viimased niidiotsad leidsin kaameraga üles.)

Kui kott valmis, saab pooliku töö sisse panna ning siis selle kõige täiega mõneks nädalaks võõrale kapiservale unustada.

DSCF1443.jpg

Päris pesuehtsa pinali õmblesin ka, mahutab umbepalju kraami ja on muidu hüva.

DSCF1447.jpg

Õmblesin pildi järgi ja enne kui keegi pahurdama hakkab (mina hakkaks), siis seegi lõige on tõmmis mingisugusest internetis ringelnud õpetusest, nii et autorit on siin raske kindlaks teha.

Kui juba jutuks tuli, siis kuidas kellelgi sisetunne on? Kus jookseb piir nutikuse ja ärakasutamise vahel?

Advertisements
Kuidas õmmelda väiksemat sorti kotti.

Peaaegu et uus algus?

Mind ei ole takistanud kirjutamast keegi peale minu enda. On pilte. On esemeid. On justkui kõike. Ja nüüd on ka uus väljanägemine, minimalistlikum.

Alles kolletumata.

Minimalismiga paistavad pildid paremini välja ning siin ongi üks seeria lõngavärvimisest, mille ma ise vussi keerasin.

Alles kolletumata.

Lõng oli Jõgevalt ostetud ühekordne, lamba ja kitse segu. Helevalge ja ilus, aga minu mõte oli kinni kollase salli juures.

Alles kolletumata.

Potti ja minek. Tegelikult nii väikeses potis ju ei värvita, kuigi aniliinvärv läheb niivõrd ühtlaseks, et suurt vahet ei ole.

Kolletunud lõng.

Uduselt potis. Siin oli mul veel lootus, et ehk-ehk läheb loputamisega veel seda õiget kollast tooni ..

Kolletunud lõng.

Jäi ikka sama kindlalt oranžiks – aniliinvärvi, vähemalt kollast, tasub alati panna vähem, kui Sa arvad vaja minevat, sest juurde saab alati panna.

Kolletunud lõng.

Selline ta sai. Kaugeltki mitte see kollane, mida ma igatsesin, kuid siiski ilus. Lõpuks sai hoopis kaks õnnelikku kudujat: ühel oli hea meel ära anda, teisel hea meel vastu võtta.

Peaaegu et uus algus?