Kuidas õmmelda väiksemat sorti kotti.

Iseenesest ei ole koti-pauna-pinali õmblemises ju suurt midagi, neli detaili ja lukk, eriti kui kõik on veel puust ette ja punaseks tehtud.

DSCF1440.jpg

Kõigepealt tuleb kaltsukast leida kitšiküllane lumememmedega jõuluteemaline ülikonnavest, millel on ilusad nööbid. Nööbid tuleb eest ära lõigata ja siis tõsta vestitükke kolimisel aina edasi-tagasi, samal ajal mõeldes, kas mul ikka oli seda vaja, kaua ma neid nõnda pean ning äkki peaks ära andma (paar korda pakkusin, keegi ei tahtnud).

Järgmisena tuleb oodata, kuni käsitööliste jõulupidu on ukse ees ning viimasel päeval tormata linna peale kottide õmblemiseks sobivaid lukke otsima. Eelmisel ööl võib veel kangavarud pahupidi pöörata, et sobivad kangakombinatsioonid leida ning siis kangajuppidega poodi minna. Sealjuures on äärmiselt tähtis, et kõik tükid oleksid ühes nutsus, sest muidu võib veel meeldegi tulla, mis millega kokku käis. (Lukke on poodides küll terved seinatäied, aga sobivaid ikka ei ole.)

Hilisõhtul saabub arusaamine, et ponnistada pole mõtet ning parem on minna puhanuna pittu ja loosipakiringist lihtsalt välja jääda (oli hea otsus). Lukud ja kangad ronivad vaikselt kasti peitu. Nii umbes kuuks (aga võib ka kauemaks).

DSCF1438.jpg

Kui on tunne, et kõik asjad on poolikud ja tegemata, sest ei ole head kohta, kus ühe töö asju koos hoida, on paras aeg jälle detailid välja otsida. Ettenägelikkus ise oli voodri ja pealse koos lukuga rulli keeranud. Kuna mõlemad kangad on üsna lirud, meenub lumememmedega vest ning ennäe, vestiesisest saabki täpselt tugevduse. Tubli õmbleja kiidab iseend leidlikkuse eest ning ei näita kõrguvaid kangakuhilaid, mis alles ootavad jumalikku ilmutust.

Ja nüüd on kott enam-vähem valmis, ainult õmblemise vaev. Soovi korral võib esimesel katsel puhtast hajameelsusest luku valepidi panna. Harutamist saab ühtlasi kasutada õmblusvaru suurendamiseks, juhul kui see veidi kitsas sai.

DSCF1441.jpg

(Viimased niidiotsad leidsin kaameraga üles.)

Kui kott valmis, saab pooliku töö sisse panna ning siis selle kõige täiega mõneks nädalaks võõrale kapiservale unustada.

DSCF1443.jpg

Päris pesuehtsa pinali õmblesin ka, mahutab umbepalju kraami ja on muidu hüva.

DSCF1447.jpg

Õmblesin pildi järgi ja enne kui keegi pahurdama hakkab (mina hakkaks), siis seegi lõige on tõmmis mingisugusest internetis ringelnud õpetusest, nii et autorit on siin raske kindlaks teha.

Kui juba jutuks tuli, siis kuidas kellelgi sisetunne on? Kus jookseb piir nutikuse ja ärakasutamise vahel?

Advertisements
Kuidas õmmelda väiksemat sorti kotti.

On ikka midagi teinud ka.

Paar õmmeldud asja on mul näitamata. Esimesena olid päevakorras t-särgid, mis äärmise kannatlikkusega olid kastis istunud pea kaks aastat. Sugugi mitte kannatlik ei olnud üks vanema põlvkonna blogija, kes särgid annetanud oli ning tihtipeale torkis tagant, et kas juba midagi valmis on.

Bodid.

Igatahes on nüüd peale kasvamas uus põlvkond ja selle uue põlvkonna vaprale esindajale õmblesin kolm bodi nendest samadest särkidest.

Bodid.

Lõike võtsin 2008. aasta Käsitöö suvenumbrist ja pealtnäha tundub täitsa muhe olevat. Väljalõikamise käigus selgus, et mõistlik oleks olnud paberile ajada täisdetail, siis saab paremini sättida pilti ja paigutust.

Bodid.

Kus võimalik, kasutasin ära särgi serva – näiteks seljatükil paigutasin alumise õmbluse palistusele ja samamoodi varrukad. Pildilt on näha ka minu masinaga tehtud kaksikõmblus, aga nagu hiljem selgus, oleksin ma pidanud ülemist niidipinget juurde keerama.

Bodid.

Ja see bodi jääb ootama üht juunis saabuvat ilmakodanikku. (:

Bodid.

Sildid muidugi ka. :)

Münditaskud.

See oli juba juulis, kui ma õmblesin endale münditasku ja kasutasin ära ühed ammuseisnud kotirauad. Näitamata on ta ikka sellepärast, et musta sameti pildistamine on iga fotograafi unistus. Kui Mari-Liis mu münditaskut nägi, palus ta endale ka samasugust ja lisas veel juurde: “Ainult väiksemat.” Tõsi ta on, et suuruste arvestamisel olen ma kohutavalt kehv ja kui minu paun täita müntidega, läheks see juba külmrelvana kirja.

Münditaskud.

Punane tasku on üsna sobiva suurusega peenraha jaoks ja ehk kuuleb kommentaarides ka muljeid. (:

Pinal.

Lisaks arvas Mari-Liis, et tema elust on veel puudu pinal sädelevatele geelpliiatsitele ning mis sai mul selle vastu olla. Pinal sai vist õige pisut kõrge, sest, nagu öeldud, olen ma suuruste arvestamisel ikka abitu. :)

On ikka midagi teinud ka.