Teisipäevategu nr 1

Potitäis villa

Mõnikord kohe on nii, et hinge jääb tühi koht – et kui oled juba harjunud midagi ootama, siis järsku on väga kurb, kui enam midagi oodata ei ole. Mul (ja ma usun, et paljudel teistel) on selline lugu pühapäevaõmblustega, mis kahetsusväärsel kombel vähemalt sellises vormis otsa on saanud.

Aga mis siin siis ikka nukrutseda, tuleb vähemalt endal elu põnevaks teha ja nii otsustasin selle aasta teisipäevad tegusaks muuta ning seda vaatamata tõsiasjale, et mulle on praegu järjekordset kohustust vaja sama palju kui seale sadulat.

Ma ei hakka lubama, et ma just teisipäeval midagi valmis teen, aga luban vähemalt teisipäeviti postitada. Mul on nimelt arvutis päris hulk pilte, mis on ikka ajapuudusel jäänud postitamata ning samamoodi tagaajus nimekiri postitustest, mille tahaks ära kirjutada, lisaks veel hullumoodi umbe jäänud kirjutamisesoon. Ehk siis tuleb teisipäeviti vähemalt üks pilt selgitusega. :)

Ülaolev pilt  on 1. jaanuari värvimisest, kui värvisin villa – ühes potis, ühekorraga. Uus aasta, uued trikid. ;)

Advertisements
Teisipäevategu nr 1

Peaaegu et uus algus?

Mind ei ole takistanud kirjutamast keegi peale minu enda. On pilte. On esemeid. On justkui kõike. Ja nüüd on ka uus väljanägemine, minimalistlikum.

Alles kolletumata.

Minimalismiga paistavad pildid paremini välja ning siin ongi üks seeria lõngavärvimisest, mille ma ise vussi keerasin.

Alles kolletumata.

Lõng oli Jõgevalt ostetud ühekordne, lamba ja kitse segu. Helevalge ja ilus, aga minu mõte oli kinni kollase salli juures.

Alles kolletumata.

Potti ja minek. Tegelikult nii väikeses potis ju ei värvita, kuigi aniliinvärv läheb niivõrd ühtlaseks, et suurt vahet ei ole.

Kolletunud lõng.

Uduselt potis. Siin oli mul veel lootus, et ehk-ehk läheb loputamisega veel seda õiget kollast tooni ..

Kolletunud lõng.

Jäi ikka sama kindlalt oranžiks – aniliinvärvi, vähemalt kollast, tasub alati panna vähem, kui Sa arvad vaja minevat, sest juurde saab alati panna.

Kolletunud lõng.

Selline ta sai. Kaugeltki mitte see kollane, mida ma igatsesin, kuid siiski ilus. Lõpuks sai hoopis kaks õnnelikku kudujat: ühel oli hea meel ära anda, teisel hea meel vastu võtta.

Peaaegu et uus algus?