Positiivne pealkiri!

Valgust, erinevalt teistest Eestimaa novembritest, sel aastal üldse ei ole ja see tähendab, et pildidki on rasked tulema.

Viimane suur käimine oli Põllumajandusmuuseumis tubastel käsitööpäevadel.

Oli ilusat ja pehmet lõnga, oli jutuajamist, oli vokisurinat. Tänu sellele, et Hea Villa Selts käsitööpäevadest teavitas, käin ma nüüd sealsamas muuseumis kolmapäevaõhtuti ka kangakudumise kursustel. (: [Osad pildid jäid flickrisse peitu.]

Daamid ja härrad, lubage esitleda! Esmakordselt siin leheküljel .. [trummipõrin] .. ketrav mees! Novembri alguses põikasin korra ka Mardilaadale sisse, kust omandasin endale natuke Loodusvärvide lõnga ja ühed toredad käpikud.

Mardilaadalt jäid veel silma sellised toredad jakid .. väga kena kasutus. :)

Ma olen ikka ise ka midagi nokitsenud. (: Jõulukampsuni kehatükid said valmis kootud, aga mulle tundub, et midagi nagu ei klapi .. eks kehamodelli pealt näeb. Ja tundub, et ka lõnga jääb napiks .. sellest aga järgmine kord. :)

Huvitavad leiud, kummalised kohad.

Käisime eile Telliskivis kirbuturul ja tagasi tulime Balti jaama turu kaudu. Lõng! hüüatasin ma ühel hetkel ja kusagilt läbi sooja hämu tuli vastus: Ma ootan väljas ..

Vastupidiselt kõigile ootustele oli kaltsukas täiesti korralik valik lõnga, kõik väikestesse kilekottidesse pakitud. Sekkar asub turuhoones, ukse kohalt on lakooniline silt number seitsmega.

Kohe ukse vahelt leidsin enda suureks hämmastuseks Álafoss Lopit. Suur ja paks armastatud islandlaste lõng. Üks tokk maksis 30kr, minust jäi maha veel üks tokk roosat ja üks lilla tokk.

Tütarlaps ei osanud mulle küll öelda, kust see lõng tuleb, aga valiku – Grignasco, Lana Grossa jt – ja hinna järgi võib arvata, et see on ühe vanalinna lõngapoe pankrotivara. Lisaks naturaalsele valikule oli ka päris kena sokilõnga ja muud, kuigi mitte väga suurtes kogustes.

Teine ost oli 200 grammi pitsilõnga, kuigi ma üritan lõngade osas saledat joont pidada. (: Kontrollisin hämaras küll mitu korda, kas ikka on must, aga ikkagi osutus tumesiniseks. Kui kellelgi on parasjagu v a j a tumesinist pitsilõnga (silma järgi umbes sama paks kui Merinos Extra, u 1400m/100g), siis olen nõus neist loobuma. Vastasel juhul reisib värvipotti.

Ja siis veel üks kord. (:

Kaks vana asja ja üks jäid eelmine kord piltide puudumise tõttu näitamata.

Ostsin Epu juurest imepehmet Sublime’i ja hakkasin elus teist korda kampsunit kuduma kahemõõtmeliste tükkidena. Lõpptulemus on pehme, kena ja masinpestav, aga edasi-tagasi parempidist kudet kududa on paras piin. (:

Käpik saab praegu endale paarilist ja on mõeldud tuttavatele ärakinkimiseks. Omalt poolt võin öelda, et see on üks tõeliselt kiire kingitus – 4mm varrastega saab üks beebikäpik, millele ei ole isegi pöialt vaja, väga kiiresti valmis.

Lõng sai toodud Viinist ja sisaldab viiendiku jagu sojat. (:

Kolmas asi jääb tänagi näitamata, sest järjekordset musta kuhja on väga raske pildistada. :)

Kõik need näitamata asjad.

.. või siis enam-vähem peaaegu. :) Igatahes on mul üks digitaalne hunnik pilte, mida hirmsasti tahaks näidata, aga ikka olen edasi lükanud – seega tuleb siit palju pilte ja ilmselt sedavõrra vähem juttu.

Vanematest asjadest alustades, siis roosa sall sai valmis. Mitu mustrikordust keskossa sai, jäigi lõpuks lugemata.

Olin kannatamatu ja ei lugenud loomulikult kõike algusest lõpuni läbi. Lgp Nancyle meeldib erandlikult serva üles luua sama suurusega varrastega, kuigi enamasti tehakse seda number või paar suurematega. Tulemuseks keskpärane frustratsioon, mis siiski ei olnud piisav, et päästeoperatsioon korraldada. Salli saatuseks oli lahkuda paremate omanike õlgadele.

Sel suvel korjasin vanaisa juurest kapist välja vanaema Läänemaa triibukanga.

Kangatükk on oluliselt väiksem kui ma lapsepõlvest mäletasin, nagu see vist paljude asjadega on. (: Seisab mul mõtlikult teiste asjadeega koos ja rõõmustab silma.

Haapsalu on täpselt sama armas, nagu kõik kirjeldanud on. (: Käisime suvel seal korra patseerimas, lisaks käsitöömajas ja siis loomulikult Müüriääres.

Haapsalust sain endale 26 krooni (sic!) eest kasepuust vardad. Öeldi, et on 4mm ja nii ka tundub. Need on nüüd need head ja õiged.

Nurgast paistavad ka ühed setu käpikud, mis said Vastseliina linnuse juurest soetatud, eelkõige oma ainulaadse randme pärast. Randmeid, tõsi küll, siit eriti ei paista.

Roosa elevant, keda keegi veel maininud pole, on siniste kaantega Manninen. Kui suve algul kordustrükk välja tuli, ei rutanud ma seda ostma, sest küllap ikka jätkub. Kolmesajast eksemplarist ilmselgelt ei jätku tervele Eestile ja oranžidest kaantest ma eriti ei pea. Juhuse tahtel sattusime Kuressaares ühe raamatupoe lõpumüügile, kust sain augusti lõpus peaaegu omahinnaga eksemplari. :)

ERMi peamajast saab iga päev seda ja teisi raamatuid osta (esmaspäeviti tšekki ei saa ja valgus on hämaram). Viimati oli oranži Mannineni hind 900 kohalikku raha.

Üle pooleteise aasta jõudsin ka endale käekoti õmblemiseni. On suur ja must, mis on peamine.

Temale kudusin inisemise sokid. Miks inisemise? Kas Sulle ei meeldi mu kootud sokid, et Sa neid ei kanna? on siis hea kiunuda külmadel õhtutel. Eile olid jalas ja vaatamata sellele, et on pisut suured, pidavat soojad küll olema.

Suures lõngavarude ärakasutamise hoogtöös kudusin ühe proovilapi. Või vähemalt enamiku sellest. Monstrum on lõpetamata, kaalub 142g ja küljepikkusega umbes 40cm. Võib-olla kasvab ta kunagi veel suuremaks ja temast saab päevatekk.

Kingsepp käib ikka paljajalu, aga viltimise kiirkursustest raporteerin kunagi hiljem. (:

Raasiku villast, sinine, üsna tavaline.

Alla servadesse tulevad peidetud helehallid kandid. Kandid piiluvad ka pisut.

Kehaosa on tänaseks juba valmis, ootab oma korda. Kogu ooper käib ringselt ja sisuliselt ilma õmblusteta, täpselt nagu vana hea Elizabeth õpetab.

Võtsin julguse kokku ja läksin ikkagi varrastega ka lennuki peale. Tallinnas ei tehtud teist nägugi, kas kellelgi on veel kogemusi?

Viimasena ka kampsuni varrukad, mis tänase rongisõiduga ka omajagu kasvasid.

Pükste ja kõige muu parandamisest.

Küsitakse inglaselt, et kas tema tviidpüksid ka head on. Ei tea, ma olen nendega ainult kakskümmend aastat käinud, kõlab vastuseks. Praegusel aal on pigem nii, et neljakohalise numbri eest korraliku firma püksid annavad nelja kuuga otsad.

Rabasin siis püksid entusiastlikult enda kätte, lubasin kohe .. varsti ära parandada ning siis jäid nad riidekorvi põhja. Innukatest katsetest hoolimata ei lahkunud nad mu südametunnistuselt. Igatahes, kui püksid olid omajagu juba laagerduda saanud, lõin käärid pisut lillelisse riidesse ning istusin õmblusmasina taha.

Taskuga, nagu näha, läks ilusasti. Kohe, esimesel katsel. Mitu korda sai Temalt veel enne küsitud, kas ta ikka on piisavalt mees, et lillelisi teksaseid kanda. (:

Püksid on ju õmmeldud põhimõtteliselt neljast kahemõõtelisest tükist kokku kolmemõõtmeliseks. Seega, mõtles blondiin lihtsat riidetükki pükste külge õmblema hakates, kui raske see ikka olla saab? Tulemuseks – nagu tavaliselt – ropp sõim ja harutamisminutid. (:

Püksid said korda ning kantavakski, aga minu arust on üks suhteliselt tähtis aspekt sealjuures ka teraapiline – palju lihtsam on osta või õmmelda endale uued rõivad kui hakata vaeva nägema vanade parandamisega. Minu suur hirm aga on, et me kanname selle parandamisevaenulikkuse üle ka näiteks oma suhetesse.

Parandanud ühe asja, on ehk suurem tõenäosus sellega jätkata?

Napilt-napilt.

Pean vabandama, et olen mõnes mõttes blogi reetnud ning pildid Flickrisse-Ravelrysse üles riputanud, aga pikemad selgitused olen andmata jätnud.

Lõpuks said pildile kollased käpikud, mis tegelikult juba talvel kootud, aga terve suve seisid katkise pöidlaga.

Lõnga värvis kaselehtedega imekollaseks üks Türi meister – on selline naljakas, et mustaks minnes pleegiks nagu värv ära ja käpik läheb triibuliseks, uuesti pestes lööb aga jälle särama.

Üks kampsun, mis on aasta otsa korvipõhjas seisnud, sest kuidagi kadus hoog ära.

Lõng on väga mõnus, aga kahjuks läheb solgutamisega peaaegu et iseenesest sassi. Nii juhtuski, et pool aega läks alati kerade lahtiharutamisele, mitte kudumisele.

Üldiselt on mul pidev ja suur soov oma lõngavarusid miinimumi lähedal hoida ning selle kampsuni valmiskudumine on üks hoogtöö osasid.

Pilt on küll päriselust mitu tooni erksam, sellegipoolest on see üks pikk pitsiproovilapp, mida ma mais kõige agaramalt kudusin.

Mu südametunnistusel on ka üks kilo roosat Caprit, mis tekkis sinna eelmisel aastal. Vahepealse ajaga olen ma aru saanud, et puuvill ei ole mu eriline lemmik. (: Igatahes, vähehaaval ma siis heegeldan üht 6×6 tükilist tekki.

Proovisin ka teisi kombinatsioone ning ilmselt jääb roosat veel üle, võib-olla sellest saavad teised tükid.

Nüüd aga tõeline fotograafide maiuspala, must karvane toru. Musta eseme pildistamine on üldse trikiga, aga kui tal ei ole ka mustrit, siis lähevad asjad palju huvitamaks. (:

Alguses ma arvasin, et sellest tuleb vest, aga kuna toru osutas vastupanu, siis tänase päeva seisuga saab temast kolmveerandvarrukatega kampsun ning seda üsna pea.

Kui juba varude vähendamisest juttu tuli, siis .. alati ei õnnestu ju. :) Tulime lõuna poolt ning Raasiku jäi peaaegu tee peale. Terve tee ma veel kinnitasin Talle, et mul ei ole eriti midagi sealt vaja ning peamiselt tahan ma lihtsalt villavabriku üle vaadata.

Lõpuks tulime me sealt ära pooleteise kilo lõngaga, kuid õnneks saan ma enamiku sellest Tema kaela kirjutada – pildil ongi Tema järgmise kampsuni lõng.

Tänase ringvaate lõpetan lõngakerimisega ning loodetavasti, Marju, vastab see ka Su küsimusele. :)

Tekid ja lapid.

Lapitekid, millest on korra juba kirjutatud, sai lõpuks ka valmis – pea kuu aega tagasi.

Lapiteki hea tekkimise aeg vist ongi umbes aasta, siis saab ta küll suurema aja seista, aga nimetagem seda siis laagerdumiseks. (:

Värvikombinatsioon on võib-olla pisut harjumatu, aga mulle see-eest meeldib. Mulle endale näib, et roosa teping tasakaalustab kenasti tumedamat rohelist.

Iseasi muidugi, et 13×15 lappi ja võrdselt mõlemale serva on ehk liiga ruudukujuline kombinatsioon. Eks järgmine kord saa pikemaks venitatud. :)

Kõik peidusolevad õmblused on masinaga tehtud, aga väljast on kaks ringi käsitsi eelpistega tepitud. Üks ring jookseb servapidi ja teine kolm lappi välimisest ringist seespool.

Tuleb avalikult ära ka näidata, et on Laiska Liisut tehtud, kuigi häbi on küll. Üks tekk jäigi niimoodi natuke notsult ühest nurgast kurrutama. See aga ei muuda uneomadusi – kui esimene tekk valmis sai, tegime Temaga kohe teki all spontaanse proovilõunauinaku. Vaatamata nööpnõeltele, mis alles teki sees olid, tuli uinak väga magus. (:

Mõõtsin küll üheksa korda ja lõikasin päris mitu korda, aga ikka on mul terve kotitäis lappe üle, küllap saavad järgmiseks tekiks. Järgmise tekiga tuli mul aga hoopis mõte, et kui väljast on juba selline mõnus puuvill on, siis miks on tekil kõhus sünteetika?

Tänase Raasiku käiguga avastasin, et nad lausa müüvadki spetsiaalset tekitäidet, et ei tulegi ise heidest kombineerida.

Tekid said kohale viidud ning ka tänati kenasti. (:

Postituse tahaksin aga lõpetada ja pühendada oma parimatele sõpradele selle tekiteo juures, kes poseerivad ülemisel pildil. Teppimine ei tahtnud ega tahtnud kusagile kulgeda, sest oma õrnade näppudega mitmest-setmest kanga- ja vatiinikihist nõela läbi surumine ei ole just kerge.

Ühel hetkel ma tundsin, kuidas mind tõmbas tööriistakapikese poole ning sealt paistis mulle peale valgus. Aitäh, tangid.

Käsitööst, ühelt ja teiselt poolt.

Ühelt poolt olin ma päris ehmunud, kui avastasin viimase postituse üle pooleteise kuu vana olevat, aga teiselt poolt on mul jälle hea meel, et just see postitus nii kaua viibis.

Nimelt tahtsin ma nuriseda ajakirja Käsitöö üle. Mulle tundus, et kuigi ajakirja tutvus väidab ajakirja sisu olevat

tänapäevase, välja töötatud ja teostatud siinsamas, meie oma kultuuriruumis ning mõeldud kandmiseks/ kasutamiseks siin ja praegu,

siis suuremas osas tundus see olevat üsna mittekantav ning minu maitsele tihtipeale ka liiga karvane ja/või läikiv.

Minu peamine pretensioon antud ajakirjaga seoses – ja palun tähele panna, et see on ainult minu isiklik seisukoht – on, et mul ei teki neid asju vaadates vastupandamatut soovi kääre kangasse lüüa või midagi kohe kuduma hakata.

Miks peaks keegi sundima last pidupäeval kandma midagi, mis ilmselgelt ei hinga? Jah, ma olen hetkel natuke ülekohtune. Tegemist on siiski Eesti ainsa oma käsitööajakirjaga ning juba sooritus iseenesest on tunnustust väärt.

Silueti ajad on siiski möödas, ma usun. Võib-olla tuleb see ainult minu noorusest, aga ka Silueti vähesed nähtud numbrid tekitasid minus pigem võõristust – naljakad pildid, kummalised mustrid, kiitvad pildiallkirjad kohutava kvaliteediga piltide all.

Veel viimane kuri kõrvalepõige – mulle tundub, et antud kampsun sarnaneb vägagi ja liigagi selle kampsuniga. Kas ma olen paranoiline?

Uut Käsitööd avades oli aga seda suurem mu rõõm. Toimunud on suur kvalitatiivne hüpe, tõenäoliselt seoses peatoimetaja vahetusega. Mul on hea meel, et enam ei üritata hoida seda imalmagusat hambutut joont ning näiteks pildikeel on muutunud oluliselt ilmekamaks. (See mosaiiksein on üks mu suuri lemmikuid.)

Mark Raidpere kaasamine on ka kindlasti sellele kaasa aidanud, näiteks esimene suur foto vihmakeepidest on otsekui Stiilist võetud. Käsitöö puhul on mind varem ka häirinud just detailide puudus, nüüd on ka need olemas. (:

Teine ilus asi – juhiste juurde on ka fotod pandud, mis lisab üldmuljele veelgi.

Ajakirja tagaosas on, nagu tavaliselt, ülevaated mõnest tehnikast või selle ajaloolisest taustast. Uus peatoimetaja tundub pisut rohkem rõhuvat ka persoonilugudele, mis ilmestab ajakirja. Samuti on mul hea meel uudiste rohkuse üle, lausa kolm lehekülge.

Ainus, mida võib-olla ette heita, on ajakirja liigne täitmine – on püütud palju asju korraga. Minu arust võiks olla vähem mudeleid ning selle arvelt põhjalikumad pildiseeriad. Artiklidki võiksid olla vabalt pikemad ja sellevõrra põhjalikumad, näiteks trükkalipreilidest või puupäevadest oleks saanud pikemalt ja põhjalikumalt.

Kvalitatiivne hüpe on olnud hämmastav, nüüd jääb ainult loota, et ajakirja tegijad suudavad seda taset ka hoida. :) Arutagem.

Elevus ja edevus, ikka käsikäes.

Elevus on seekord kohe kamaluga, nagu kõigil teistel. Enne magustoidu kallale asumist, näidakem ära päevapildid.

Poolpitssall Ullast, mille kudusin oma kollaste kingade juurde. Kahjuks on Titan Wool Babys 20% draloni, akrüüli lähedast sugulast, mida ma esialgu eriti tähele ei pannud. Sall on ilus ja suur, aga .. nii pirtsakaks olen läinud, et tahaks ikka päris-päris looduslikku kiudu. Teemast kõrvale kaldudes, kes üldse tuli mõttele beebilõnga sisse sünteetikat panna?

Nancy Bushi raamatust võtsin endale ette Madli salli, sest ühel hetkel oli rebestav vajadus pitssalli kududa – hea väike kaasavõtmiseks, igal pool hea kududa.

Illustratsioonilt võivad kõik imetleda, kuidas ma kohvilaua taga kudusin .. ja loomulikult kohvi maha loksutasin.

Sel ajal kui mehed rege rautavad, peavad naised ju saanitekki kuduma – see on nüüd üks pitskudum, mille kaasavõtmine väga mugav ei ole. Lõng on üks oranž poolakrüülõudus, mille ma entusiastlikult Abakhanist aastate eest ostsin, sest ta oli 140 kr/kg ning mul oli ambitsioonikas plaan seda lendleva kergusega mustaks värvida.

Plaan, nagu näha, luhtus. Õnneks oli mul tookord oidu ainult paar tutsakat värvivette pista (vihje:akrüül/vill lõngale ei hakka korralikult peale ei ühe ega teise kiu värv) ning need imeliselt kolepruuniks värvida. Lõng on kannatlikult oodanud, mina olen teda süütundega piidelnud. Teine õnnelik juhus oli, et ma olin just tekikudumiseks 10mm vardad valmis ostnud, kui mind võlus hetkega muster leheküljelt 152.

10mm varrastega nuppude kudumine ei ole sugugi nii õõvastav, kui arvata võiks. (:

Lehekülg 152 on kõigest üks paljudest. Olgem ausad, ma kilkasin, kui ma Seda Raamatut esimest korda esmaspäeval lehitsesin. Ja teist korda. Ja kolmandat korda lugesin.

Mind isiklikult ehmatas pisut raamatu suurus. Ma olin kaanepilti internetist näinud, aga kui ma raamatut reaalselt nägin, olin väga meeldivalt üllatunud – ta on oluliselt suursugusem.

Väga ilusad ja selged joonised, eriti suur tänu pika ja põhjaliku silmustearvutamise skeemi eest. (:

Saara teistestki raamatutest tuttavad sõbrasõnad ehk siin Meistri soovitused. Väikesed näpunäited on tihti need kõige kasulikumad. :)

See pontšo! Oi! Kus on mu lõngavarud? Kus on mu vardad?

Mul on ainult üks küsimus: millal järg ilmub? :)

Aja leidmisest ja sallide parandamisest.

Alustaks seekord hoopis vales järjekorras.

Eelmisel suvel kudusin endale väga suure Laminaria – terve 1400m Titan Wooli Merinos Extrat kulus ära. Sall talus väga agarat kandmist nii suvel kui talvel, talvel igapäevaselt puusade ümber.

Kuni juhtus see. Ma ei ole siiani päris täpselt otsustanud, kas võtta terve serv üles ja uuesti kududa või ainult see koht uuesti kududa ja parandada. Kaldun vist viimase poole, aga kas kellelgi on ettepanekuid või soovitusi?

Teise asjana tahtsin lihtsalt arutleda aja leidmise teemadel .. tihtipeale kuulen ma repliike, et ütlejal ei ole üldse aega kududa või mõne muu asjaga tegeleda. Ma saan aru, et näiteks väikese lapse kõrvalt on seda aega palju raskem leida, aga minul koguneb seda aega siit ja sealt ning lõpuks saab päris palju tehtud. (:

Vardad on mul pooliku tööga kogu aeg kotis. Niipea, kui tekib vaba hetk, võtan ma nad sealt välja. Vabu hetki on päris palju – näiteks hommikul trollis või bussi-rongiga ühest linnast teise sõites või kellegagi vesteldes või või või ..

Aja leidmise huvides tasub üle saada avalikus kohas või suhteliselt võõras seltskonnas kudumise hirmust. :) Avalikus ruumis loomulikult vahel kõõritatakse, aga eks need ole ikka need, kel pole midagi paremat teha. (: Minu kogemus ütleb, et tuttavate nina all kuduma hakates on see mõnda aega jututeemaks ja siis läheb jutt jälle omasoodu.

Suur hulk minu kudumiseaega tuleb ka näiteks filmi vaadates või internetis toimetades. Kui juhtub jälle mõni pikem tekst olema või lihtsalt võtad hetke mõtlemiseks – mul on praegugi sall süles, mida vahepeal kududa. (:

Kogu jutul oli mõte ka. :) Eile õmblesin endale lõpuks neli vardakotti valmis, mida varsti kindlasti ka lähemalt näitan. Seni on kõik mu kudumid kotis käinud mõne teise džempri sisse keeratuna, aga vardakotis on kõik ilusasti koos ega kuku välja. Pealegi, kui lõngakera ilusasti kotis kinni on, ei veere ta midagi mööda rongipõrandat ringi .. Poolepäevase kasutuse jooksul on kott ennast ainult parimast küljest näidanud. (:

Ma nüüd hea meelega loeks, et kust teised aega leiavad ja näpistavad. :)