Head uut ja loodame, et siinne tihe postitustegraafik saab lisa samamoodi nagu rongisõiduplaan. :)

Jõulud on nüüd vapralt üle elatud ja meie viimased kommipakid pärale jõudnud, seega tähendan siia üles, mis sinna pistetud sai, sest varsti on nagunii meelest läinud. Juba teist aastat oleme olnud väga võrdõiguslikud – kõik pereliikmed ja sõbrad on saanud täpselt ühesugused kommipakid. Eelmise aasta pakendamiseelne seis oli selline:

All vasakul on mingisugune fudge, sellest päripäeva minnes on vist kodune After Eighti variant, siis vist mingisugune šokolaadi-kondenspiimakomm, siis miski pähklite, untsuläinud karamelli ja vahukommi segu, potis on kommid, millest mul ei ole enam üldse mälestust ja ringi lõpus vist veel ühed šokolaadi-kondenspiimakommid ilmsesti lõbusate marjadega – ühesõnaga, mälule võib alati loota. (:

Selle aasta pakid olid sellised:

Jõulupakk.

Kommiteo avapauk oli kass Arturi kook, mille jaoks kasutasin ehk Nami-nami retsepti. Iiriskommide kasutamine on aga sulaselge pakendimõrv, nii et järgmine kord katsun ma leida mõne tahveliirise. Kerge vindi andmiseks kasutasin maisikepikeste asemel popkorni ja segu sisse läks ka pisut hakitud marmelaadikomme.

Seejärel võtke 1,2 kilo küpsiseid ja sobiva suurusega anum, näiteks 20-liitrine plastkast .. tuleb kirju koera tegu. Marjad leotasin veel enne rummis ja kuna tundus, et maitset see eriti ei andnud, sai pisut veel rummi lisatud – ühelt poolt on teada alkoholi säilitav toime, samas võib see kiirendada ärasöömist, kahe otsaga asi. Poole taigna sisse sai pistetud ka tšillihelbeid, mis andis ka väga mõnusat särtsu.

Maius, millel ilmselt on kaloraaži tõttu tõeline isesüttimise oht, on kodune Snickers. Minu varianti sai pähkleid pisut ja kondenspiima palju rohkem, sest retseptis antud kogus ei paistnud segu katvat.

Läksin ka teisele katsele vahukommidega, seekord küll uue retseptiga. Midagi läks küll viltu, ilmselt ei olnud üsna hästi vahustunud segule rummi lisamine hea mõte või ei jätkunud mul pärast seda kannatust piisavalt kaua vahustamist jätkata, igatahes said vahukommid üsna madalad. Kommid said kaetud tuhksuhkru-maisitärklise seguga, too sai siniseks värvitud lihtsalt sellepärast, et kodus oli üks pudel smurfikarva toiduvärvi.

Pakki sai ka Bounty analoog ehk siis kookose-šokolaadikommid. Järgmisel korral lisaksin ehk mingi hapu nüansi või paneksin vähem kondenspiima, kindlasti aga ei üritaks ma šokolaadi tempereerida tõelise kauboi meetodil ehk ilma termomeetrita. Iseenesest ei ole tempereerimine keeruline, pärast segu õigel temperatuuril hoidmine aga küll – šokolaad kippus ära hanguma ja kommide ümber jääma rohkem šokolaadi kui sisu. Tempereerida tasub küll, sest kommid prõksusid küll väga meelalt hamba all.

Jõuamegi pakki läinud kerade juurde. Etteruttavalt võib öelda, et porgandikommid said mitte väga sõltumatu degusteerimiskomitee käest kõige madalamad punktid. Kuigi tegemist on väga heade kommidega, siis ilmselt jäi nende võlu lihtsalt kõikide teiste maiustuste maitsetulevärgi varju, seega said need pakitud kõige peale, et allapoole läheks ainult paremaks. (:

Domino kommid pidid saama ka tempereeritud šokolaadi katte, aga kookoseruutudega sai kiirelt selgeks, et ilmselt peaksin nende kommide sisse ka viimsed vaimse tervise jäägid jätma, nii et need said kaetud hoopis kakaoga. Mina sain segu tehes hakkama ka ilma köögikombainita, nimelt hakkisin küpsised peeneks puruks ja soojendasin kommisegu puupliidi serval kuni sai ühtlane pruun segu.

Viimasena said pakki veel ühe tuntud maiustuse analoog, nimelt Raffaello moodi kookoskommid. Keegi oli kommentaarides maininud, et lisas sidrunimahla ning see andis tõepoolest väga mõnusa nõksu kommidele juurde.

Puhtpraktilise poole pealt otsisin üsna kaua ja tulutult sobivaid tsellofaankotte, lõpuks tellisin need Suhkrukunsti poest, kust tellisin ka kommipaberid. Kaalusin, kas tellida 500 kommipaberit või jääb see väga paljuks – tegelikult kuluvad need vähegi suurema pakiteo puhul kas ära või jääb osa lihtsalt järgmist aastat, kindlasti mitte aga järgmist aastakümmet ootama. Veel tahaksin kiita, et vaatamata detsembri keskpaigale, mil selline pood ilmselt upub tellimustesse, oli minu tellimus ööpäevaga kohal.

Selline lugu. Loodetavasti kõigile meeldisid nende pehmed pakid ja kui järgmine aasta hästi läheb, saab kas marineeritud kilu või palderjani-validooli segu. (:

.. ehk asjadest saab ka teisiti rääkida. (:

Seda mõtet olen ma veeretanud üht ja teist pidi juba pikemat aega – käsitööblogid kipuvad kukkuma sinna auku, et arhiivis on reas valmis asjad, ilusad ja klanitud nagu naisteajakirjad poeletil. Nagu naisteajakirjadelgi, puudub sel minu jaoks otsene seos eluga. Ja et kui ei ole neid sirgeid saelaudu, mida näidata, siis ongi vaikus.

Klants on hakanud küll ühelt ja teiselt poolt murenema, näiteks Eveli ja Krista kirjutasid sellest, kuidas neil kodus elu päriselt on ja milline kodu on. Krista pildid on muidugi sellised, et isegi segadus saab romantilise hõngu..

Meil on kodus seis selline, et ma pean veel julgust koguma, et tõelist elu näidata – poolteist tihedat aastat on jätnud sinna jälje ning kuigi ma annan oma parima, et vähemalt mõistlikku puhtust pidada, tekivad mingid sügavamad asjadekihistused (kellel ei oleks sellist sahtlit või kappi, kuhu asjad oma elu elama lähevad?), mille kaevandamiseks peab suurema jõu ja aja koguma. Lisaks olen lasknud mehel töönarkomaaniks kätte ära minna, sest hea on ju muid asju teha või ringi joosta, kui mees vaikselt nurgas tööd teeb .. Rääkimata sellest, et kass ajab nii palju karva, et ma võiks kassikarvatalu asutada. Ahjaa, pooltöödeldud jänesenahk ning kaks oinakotti rukkikördis seisavad ka nurgas.

Ühesõnaga, ilusaid asju tummas reas ei ole ega tule. Minu jaoks on valmis asjaga vähemalt sama tähtis tema loomiselugu, isegi kui sel on vähe pistmist silmustega, mis kinda sisse said – sest see lugu eristabki käsitsi valmistatud eset massitoodangust. Lugude jutustamine ei tule lihtsalt, seda tuleb harjutada. Lugude jutustamine ei ole meile enam loomupärane, igapäevane, mistõttu on see samasugune oskus kui kudumine või kompositsioon.

Valmimise hetk on ainult üks paljudest terves eseme elutsüklis – mis juhtus enne ja mis juhtus pärast? Ja kui ei saagi valmis, siis seegi on väärt üles tähendamist, et jääks endale ja teistele meelde. Vahel juhtub ka, et saab ilus valmis asi ära näidatud, aga edasist elu tal ei ole – miks see siis juhtus?

Enamasti aga juhtub, et ese saab armsaks ja loodetavasti peetakse teda niikaua, et kunagi ka parandada .. Parandamisega on veel ühed teised, omaette lood, millest ma Villavembri käigus ka kirjutasin, kuid need lood ei lõppe kahtlemata seal.

Ma alustasin seda juttu – vähemalt oma peas – tõdemusest, et ilus klanitud rida valminud asju ei jäta võimalust aruteluks. See on kõigest üks vahepeatus enne uue ilusa asja alustamist. Kui aga asjad kõigepealt enda peas läbi mõelda, võiks sellest saada tekst (selle laiemas, mitte ainult sõnalises mõttes), milles ka lugejatel on oma osa tähenduse loomises, ega piirdu ainult hosianna laulmisega. “Kui ei ole aruteluruumi, ei ole ka arenguruumi,” nagu hea kursaõde tabavalt mainis.

Ripskude.

Inspiratsiooni eest tänan südamlikult Tellerit ja surematut postitust “Liiga vähe öeldakse halvasti” (kommentaarid on omaette väärtus) ja Liinat, kes hiljuti ütles lahti retseptiraamatu formaadist oma blogis: “Kulinaarse hipi eneseleidmine“.

Ühena paljudest asjadest olen ma viimase kahe aasta jooksul õppinud, et etnograafilises pärandis on värvidel eriline koht – ühelt poolt olid igas piirkonnas oma värvipaletid, mistõttu muhu roosa ei ole seesama, mis kihnu roosa ega ei ole neist kumbki samaväärne setu roosaga. Teiselt poolt jällegi ei ole need värvid mitte eraldiseisvad, vaid just nimelt süntagmas, teiste värvidega koos omandavad oma piirkondliku omapära – kas või näiteks Muhu näitel, kus kiperoosat ei lajata (enamasti) põhitooniks, vaid ikka maitseks ning muhu eseme tunneb ära värvide ja motiivide kooskõlas.

Seda enam läheb mul tuluke põlema, kui rodamiini nimetatakse kiperoosaks – mina ei ole veel näinud, et rodamiinist saaks tõeliselt head ja särtsu kiperoosat. Minu jaoks jääb ta alati pigem setu roosa kanti, sest selles toonis on palju rohkem lillat sees. Ma ei ürita öelda, et rodamiinvärv kuidagi halvem oleks, aga tasuks mõelda, kas seda ikkagi saab kiperoosaks nimetada? Muidugi tuleb arvesse võtta, et ka muuseumiesemetel on mitut sorti roosat, kuid üldjoontes jääb tonaalsus samaks.

DSC_9160.jpg

Siin on näha kõrvuti kolme eri sorti värvi – vasakpoolsed kaks on rodamiinvärviga värvitud, ülemine kera on Raasiku valikust ning parempoolsed kaks on minu värvitud roosad, ülemine Läänemaal kasvanud lammaste villast, naturaalvalgel põhjal ning alumine Raasiku kiiskavvalgel põhjal.

Vastu võib muidugi väita, et rodamiiniga värvitud kerad on oluliselt tumedamad ning seega ei ole võrdlus arvestatav, kuid esiteks saab värvikonsentratsiooniga muuta heledust-tumedust, kuid mitte tooni ning puhtpraktiliselt olid need kerad hetkel kodus olemas. Oluliselt toekam väide oleks, et mu kirjatükk on kallutatud, sest mulle teadaolevalt tuleb sellist roosat ainult minu värvipotist, kuid igavuse üle ma ei kurda ning värvimiseks ei kipu aega jääma viimasel ajal, eelkõige tahan küsimuse ja arutelu tõstatada.

Kiperoosa.

Siin veel kaks pilti võrdluseks, enam-vähem muhu toonid minu värvitud lõngaga ja ..

Rodamiinroosa.

.. ja rodamiinroosaga.

Muhu toonid on vanasti olnud soojemapoolsed ning pildilt on ka näha, et naturaalvalgele värvitud lõng on teistest oluliselt soojema olemisega. Ma olen hetkel kahevahel, kas jätkata värvimist helevalgele põhjale või minna üle naturaalvalgele lõngale – naturaalvalge poole kutsuvad nii hing (ikkagi Eestimaal kasvatatud lammaste vill) kui silmad, sest annab ikkagi mõnusama tulemuse. Teisalt, kuna juurde kasutatakse ilmselt ikkagi külmemapoolseid vabrikutoone, sobib vast helevalgele värvitu paremini ..

Mäluvärskenduseks: esimest korda kirjutasin kiperoosast pea kaks aastat tagasi siin.

Sokid.

Mõnus, eks ole? Sobivalt on saabunud ka tõeline villase kandmise ilm – tuleb meelde tuletada, kuhu karupüksid pakitud said ..

Minul sel aastal karupükse ei ole, aga see-eest on plaan, kuidas ääristada oma villane alusseelik [12m kõlapaela]. See ilmselt lükkab edaspidisesse, sest villavembriks on teised plaanid.

Villavembri esimene eesmärk on ära lappida mu mantel. Mul on umbes neli aastat vana villane mantel, mis on täitsa kobe, aga on näha kulumise märke. Kuna ma tahan temaga veel vähemalt teist sama palju, kui mitte rohkem, käia, siis on vaja midagi ette võtta. Vihjeks võib öelda, et ma olen tublisti inspiratsiooni saanud Tom of Hollandi silmapaistva hoole /Visible Mending/ esteetikast. Üks ilus näide on siin.

Ilmselt teine plaan on endale kududa uus Wurm, sest eelmine sai pisut suurevõitu.

Meil siin toimub villavembri ajal Mardilaat, mida ma sel aastal eriti huviga ootan, sest loodan tihendada tutvusi lambakasvatajatega, et osta päris Eesti lõnga, mille jaoks on Eestis lambaid kasvatatud .. Mina olen Mardilaadal reedel ja kui parasjagu lõnga ei silita, võib mind leida ühest boksist – leiate mind siis kas teadmise või kiperoosa lõnga järgi üles. (:

Oma villavembri tegemistest kirjutan kuu lõpus ka ürituse ametlikku blogisse. Kui aga teil on villaga seonduvaid pilte, siis need võib saata fotovõistlusele, mille peaauhinnaks on Felixi kootud jaki muster ning kümne erineva lambatõu lõng, millest siis jakk kududa.

Ahjaa, villast saab visata ka selle laupäeva, 3. novembri hommikul Pulloveri poes [Kitsas 3, Tartu], kus toimub kuduklubi. Kuduklubis on teed ja kohvi hea seltskonnaga, saab niisama kududa ja teistelt nõu küsida. Lahkele pererahvale jätame keskmise suurusega mündi tänutäheks.

Kas teil on juba villased asjad välja kraamitud kapist? Ma hea meelega kuulaks ja kasutaks villavembri inspiratsiooniks kõiki villaseid lugusid – alustades lambakasvatusest ja lõpetades mälestustega, mis mingite riideesemetega seostuvad.

Laupäeval ajab imearmas Felicity Ford eesti ja inglise looduse potti.

Felicity on Eestis olnud juba tubli kolm nädalat ja välja peilinud nii mõndagi meie lõnga- ja lambaelust siinmail. Muuhulgas osalesime Heimtali käsitöölaadal ka Käi ja koo võistlusel:

Felix.

Felicity andis võistlusele rahvusvahelise mõõtme ja võib raporteerida auhinnalisest kolmandast kohast.

Igatahes, nüüd on Felicity tagasi Moostes, Kunsti ja sotsiaalpraktika keskuses MoKS ning ootab huvilisi sel laupäeval, 26. mail kella 12–18 taimedega värvimise töötuppa. Felicityl on kaasas sinerõikapallid Inglismaalt ja siitkanti esindavad kaselehed.

Töötuba on tasuta, kuid vajalik on eelregistreerimine.

Liis on ka töötoast kirjutanud.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.