Vaadatagu suurelt. Visiitkaart.
Alustasin aastat kärmelt mütsi kudumisega ja ühtlasi siis pildistasime veel paar tükki üles. Esimene müts on juba üle kolme aasta vana ning pidevat kasutust leidnud.
Muster on Jared Floodi oma, aga oleme ausad, et triibulise mütsi kudumine kaheksa kahandusega pole teab mis kunst. Teisalt on muster jälle kasulik kui puudu selgem arusaam mütsi mõõtmetest. Lõng on Alvita Alpaka, nagu Ravelry teab rääkida.
Nüüd, kus ma vahepeal väga agaralt Ravelryt täiendanud pole, on tunda küll, kui hea on tegelikult omada märkmeid. (:
See müts on tegelikult juba teine samast mustrist, Woolly Wormheadi Staggered. Esimese kudusin vast eelmisel talvel ühes Katia/Mirasoli lõngast, ilmselt Miskist. Nüüd teatas mütsiomanik, et pole ta miski omanik enam, sest müts jäänuvat ühe öö virrvarris taksosse. Uue mütsi kudusin Drops Limast, 4 mm varrastega ja puhast tööaega umbes viis tundi. Sellele lisandus natuke harutamist, aga see oli minu möödapanek suurusega.
Woolly Wormheadi mütse soovitan vaadata, ta on erakordselt viljakas ja mütsid on nutika konstruktsiooniga. Ma olen juba kudunud Tubey lastemütside kogumikust, millest kirjutasin mais. Tasustamata reklaampostitust jätkates – kudusin Temale uue mütsi ka ühest WW mustrist, seekord siis Urbanista.
Pildil on mütsil kaaslasteks veel minu kootud kampsun ja Tema enda tehtud kaamera. Mütsi kudusin Katia Miskist (tumesinine) ja Katia Qinast (loodusvalge ja beež). Qina kaevasin välja lõngavarudest ning mõlemat jäi veel järgi. Miskit kulus peaaegu meetripealt üks tokk, aga selle selgumise ajaks olin juba teise vihi ära ostnud ja kerasse kerinud. Seega saab neist lõngadest (varsti) veel midagi.
See oli mulle ka esimene kord intarsiat ehk siis vertikaalseid värvitriipe kududa – läks õnneks. Müts koosneb seitsmest siilust ja iga siilu lõpus lõigatakse kõik lõngad peale põhilõnga läbi, millest tulenevalt on umbes 72 lõngaotsa vaja pärast ära peita. Selgus, et heas seltskonnas läheb see töö üsna märkamatult. Kudumiseks ja viimistlemiseks kulus umbes kaheksa tundi.
Kõik ikka ei lähe päris lepase reega ka mitte – siin tõendid aastalõpupostituses mainitud Wurmi näol.
Uuele ringile tuleb ikka värske nimekirjaga minna. Eelmise aasta nimekiri aitas mind, sest uhkusega sai asju maha tõmmatud ja siis ka tõdetud, et mõned asjad on veel tegemata. Teine suur abimees on nagiraam, mille küljes rippuvatesse kottidesse aeg-ajalt ikka kiikan, et mis oma järge ootab.
Alustame asjadest, mis eelmise aasta nimekirjast tulevad:
- kaltsukotist leitud tekipealne, vanust umbes 8 aastat
- kevadtööde kampsun
- toru
- tükitekk
- umbes kolm [pigem viis] väikest lapitekki, enam-vähem valmis
- kaltsukotist leitud lappidest tekk (lapid u 10 aastat vanad)
- üks katkine sall
- mõned käterätipitsid
- riiulitäis hamsterdatud t-särke
- kohvikannusoojendaja
- kootud teki keskosa, ootab serva
Mõned asjad, mis lõpetamata jäid, olen maha kandnud – näiteks James May särk, mis nägi küll armas välja, aga puuvillriie on millegagi kuulikindlaks muudetud. Teised jälle on lükkunud hämarasse tulevikku, nagu näiteks tugitoolid. Kootud teki keskosa ootab endiselt serva, kuid oli lõngakorvis endale plekid külge saanud. Kohvikannusoojendaja täidab juba ammu oma ülesandeid, aga ikka on teine poolik ..
Neid asju, mis kooli vaja teha on, ma siia kirjutama ei hakka, sest nendest ei pääse ma nii ehk naa. Enda asjad:
- kaltsukast veetud villane seelik ümber teha
- sealtsamast toodud villane mantel keebiks õmmelda
- ühed puuvillased sukad parandada
- tahvelraamatule sokk teha
- sametkleit parandada
- kaltsukast toodud sitsikleit ümber teha
- Tema sõidupüksid parajaks teha
- alusseelik pikemaks kududa
- vardakott parandada
- käekoti vooder kinnitada
- uus õlakott õmmelda
- uus müts liiga suurest Wurmist kududa
Ja siis veel hiljem meenunud asjad:
- lilla ja valgega tekipealne tekiks
- kaamerasang konstrueerida-õmmelda
Vardakoti tõi Tema mulle Kihnust. Väga ilus ja armas .. kuni õmbluse vahelt hakkasid lõimelõngad välja kippuma.
Koti seest paistavad aga juba uue aasta postitused:
Kohtume teisel pool!
Pühapäeval oli hooaja esimene jõulupidu väikese, aga vapra seltskonnaga. Peol proovisime kõrvitsasalatit ja paelapunumist – nii tooli küljest võttega kui ka laua alt võttega.
Kingipakki läksid kolm lumehelvest, mille ma isegi ära suutsin tärgeldada.
Pildistamisega läks kiireks, nii et siin on autor kogu oma hiilguses ja ilus – nagu Tuhkatriinu veel poolpaljalt ringi jooksmas. Peas on väljapeetud padi ja seljas äärmiselt tähtis kodusärk [32 sendiga kaltsukast saadud, väärtus palju suurem].
Isegi kingikotti oli aega ise teha [kes ütles, et kiire on?]. Muidugi, kuna kõik majapidamises leiduvad paberid on täis plätserdatud, tuli kotipõhja lisada disainielement.
Tore oli, aitäh!
Kõik kohad ja minu mõtted on tekst(iil)i täis.
Sain lõpuks parandatud kolm ja pool aastat katkisena seisnud kampsuni. Keha ja kaelust ühendav õmblus läks katki juba esimese paari nädalaga. Alguses oli tegu, et hävitustöö peatada – proovisin 1,5mm varrastega üles korjata silmuseid, aga see läks vaevaliselt ja nõnda ta riiulile seisma jäi.
Eelmisel sügisel ostsin sinna sisse 1,25mm vardad ja nendega läks asi libedamalt. Ikkagi jäi kolme kihi üheaegselt ühendamise küsimus. Tehaseõmblus näeb välja, nagu oleks pahemalt poolt heegelketti läbi serva heegeldatud – selgelt liiga ambitsioonikas. Lõpuks õmblesin maha keskmise kihi, siis pahempoolse kihi ning lõpuks roheliste abijoonte järgi kõik kokku.
Olen enda üle uhke, et ei jätnud kampsunit päris kapinurka vedelema ja ta ikka ära parandasin. (:
Tööproove jagub mulle nüüd ka. Lisaks pintsli- ja lehetrükkidele ning muudele kompositsiooniharjutustele. Põhjus lihtne – olen sellest sügisest Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli õpilane (punane õpilaspilet, alleaa) rahvusliku tekstiili erialal. Ühelt poolt tähendab see, et blogi jaoks materjalipuudust ei ole, aga see-eest on ajapuudus.
Kirjutan seda otsese järelkajana Maalehes ilmunud arvamusartiklist. Ma kirjutan oma kommentaari siia, sest esiteks on seal hääli juba piisavalt ja teiseks ei ole see loodetavasti ainult vastus.
Alustame kirjutajast ning seisukohtadest, mida tekst peegeldab. Kirjutaja leiab, et kuigi silmale oli Mardilaadal palju vaadata, ei teeninud see oma eesmärki kauplemise kohana. Autor põhjendab seda tõigaga, et tema seatud hinnaga oli pea võimatu laadalt kindaid saada ning imestab, et antud hind ei meelitanud müüjaid ka kauplema. Lisaks leiab ta, et laat ei saanudki olla väga hea käibega, sest hinnad olid kõrged. Kõrge hinna näiteks toob ta kihnu kirikindad, mis maksvat pere päevase toidukraamiga võrdse summa.
Artikkel on mitmest otsast väga problemaatiline. Alustame hinnast – autori arvates võiks kindad kätte saada 6 euro eest ning 18 eurot on juba üle mõistuse. Artikli kommentaarides on juba küllalt viidatud sellele, et sellise hinna eest ei ole võimalik kasumlikult (või inimlikult) kindaid käsitsi kududa. Kahjuks ei saa siin rääkida edukast selgitustööst, mis osalt tuleneb kommentaarivormist, kommentaariumi meelestatusest ja ajakirjaniku suutmatusest oma seisukohti korrigeerida.
Sellest, kas 18 eurot on kihnu kirikinnaste eest õiglane hind, saab minult ja ka kommentaariumilt ühtse eitava vastuse. Eelmisel suvel mainisin seltskonnas, et Käsitöö majas olid Kihnu peenelt kirjatud kindad müügil 570 krooniga (u 36,5€), mille leidsin olevat madala. Alustuseks oldi imestunud, kuid kui olin viidanud ainuüksi umbkaudsele tööajale, tundus tekkivat ka mõistmine.
Kogenud kindakuduja Kristi Jõeste ütleb endal kuluvat 25 tundi ühele kvaliteetsele kindapaarile.
- Eesti keskmine tööjõukulu 2011. aasta II kvartalis oli 7,75€ tunnis (Statistikaamet)
- Tööjõukuludena peaks sellisel juhul maksma 193,75€ kindapaari eest.
- Lõpphinnale lisanduvad veel materjali- ja muud tootmiskulud (ning käibemaks)
Siinkohal aitab ainult selgitamine, et käsitöö võtabki aega ning on seetõttu kallis. Mõttemall, et vanaema käest tulevad sokid ju tasuta, ei kipu kusagile kaduma. See, kuidas me sotsiaalmaksu maksmisega käsitööd doteerime ja see käsitööliseameti püsimist pärsib, on ühe teise korra arutlusteema.
Kauplemise koha pealt – kaubelda 8 euro pealt hinda 6 peale, see on 25% allahindlus, mis ei ole eesti kaubanduskultuuris just kuigi tavapärane. See viib otsaga valuutani ehk 2 rahaühikut ei tundu olevat palju, kuid äkitselt saab sellest veerand kauba hinnast. Teisalt võib selle muuta võimaluseks küsida oma töö eest hinda, mis on lähemal selle väärtusele.
Kumb on väärtuslikum, kas paar peenelt kootud kindaid või pere päevane toidus? Vastus oleneb kindlasti antud olukorrast, sest kindapaar ei asenda kindlasti mitte kõhutäit. Samas kestavad kindad kordi kauem. See on otsapidi seotud ka sellega kui kvaliteetsed kindad soetada või kududa. Suure vardaga lauge keeruga lõngast kootud kindad ilmselt ei kesta kolmandikkugi sellest mis väikese vardaga tugeva keeruga lõngast kootud (ja veel parem kui kirjatud) kindad. Selge see, et viimastega ei raatsi vast puid lõhkuma minna, aga kas peakski?
Käsitööd tuleb väärtustada ja väärtustada rohkem. Üks väga hea viis tarbijat harida on temaga rääkida. Selgitada. Jutustada lugusid. Sellest kui palju aega millegi tegemine võttis. Kust tuleb materjal, millest ese valmistatud on. Miks on valitud just see materjal. Inimestele meeldivad lood. Lood jäävad hästi meelde ja inimesed tulevad tagasi.
Mina omalt poolt luban hoolikamalt tunde lugeda ja lugusid vesta.
Kaks kanget šoti naist on kuulutanud novembrikuu 100% villaseks ehk villavembriks. Aeg kanda villaseid esemeid, pühenduda villale ja panna tähele, millest on riideesemed valmistatud.
Häbiposti on pandud kauplused, kes vassivad riiete koostise kohta. Kuulukse, et Eestiski olla nähtud villaseid sokke, 100% akrüül.
Minu rõõm ülemise riidesöötja on saanud meepotti tõrvatilga. Lugesin laiast internetist, et ülemise riidesöötjaga saab veelgi ilusamini trikotaaži ja teisi venivaid kangaid õmmelda.
Pärast kolme väärtusliku kaksiknõela hukku tegin katseid ka tavalise nõelaga. Mingil põhjusel hakkab riidesöötja (eriti paksema kangaga, aga mitte alati) suvalise koha peal kaapima ja edasi ei saagi. Üks nõel hukkus ka tagurpidikäigul.
Kas kellelgi on arusaamu, miks?
Lühidalt öeldes: kirjutasin Teeme head blogisse ning minge lugege sealt, et ma ei ole muud teinud kui projekti asju.
Samas, siiski, raseerisin kampsunit. Soovitan teistelegi. Pildil on parem pool raseeritud, vasak mitte. Siit võib-olla ei tulegi vahe nii väga välja, kuid see on märgatav.
Puhtam ja kuivem tunne, nagu öeldakse. (:
(Žiletiga tasub ettevaatlik olla eriti just õmbluste juures, mina sain küljeõmblusi taastada.)
Ning kõige lõpuks, võiks postituse kirjutamiseks valida aja, kus kõik laused ei ole kas (a) lihtlaused või (b) lootusetult pikad. :)
