Vahel juhtub nii, et Jussike ei jõua teisipäevamaale enne pühapäeva, sest üle-eelmisel nädalal puhkenud remont õilmitses teisipäeval alles kõiges oma ilus .. Ühesõnaga, minu siirad vabandused teisipäeva hilinemise pärast.
Sokilõngast on kirjutamiseks on vast hea aeg, sest kohe-kohe läheb lahti üks kibe sokikudumine ning sokkide puhul saab üsna kärmelt aru, kas lõng vastab ootustele või mitte.
Kui ma mõtlen sokkide kudumise peale, siis ma tahan, et sokk peaks võimalikult kaua vastu ja oleks meeldiv jalga panna, sest kõige vähem kantakse sokke siis, kui nad parandamata asjade kastidesse on maetud või kui nad põlatakse näiteks karedaks. Ma võin kohe ausalt ära öelda, et meil kareduse muret ei ole ja selleteemaliste seisukohtadega esinen ma ühel teisel korral, aga eks maitseid ole erinevaid. Sokilõng, erinevalt näiteks mütsilõngast, peab aga taluma suurt hõõrdumist ja kitsaid töötingimusi. Muidugi on ka sokke erinevaid – kas on vaja titesokke, mis erilist hõõrdumist taluma ei pea, või meeste saapasokki, mis peavad nägema vett ja vilet ning vahel isegi pesumasinasse eksima muu pesu seas? Või on hoopis tähtis saavutada vana suka või soki koetihedus?
Kust või kuidas saada lõng, mis tasuks sokiks kududa? Või kuidas sobilikku lõnga ära tunda? Iseenesest ei ole hea keskmine sokilõng midagi keerulist, küll aga on seda üllatavalt raske leida.
Esiteks peab lõngal olema piisavalt keerdu, sest keerd on see, mis annab lõngale tugevuse. Mida peenemad on ühekordsed lõngad, seda rohkem keerdu on neile vaja, et lõng koos püsiks ning seega tasub eelistada lõnga, mis sama jämeduse juures koosneb suuremast arvust ühekordsetest. Rohkematest ühekordsetest korrutatud lõnga eelis on veel see, et suurem osa ühekordsete pinnast jääb lõnga sisse, tänu millele on väiksem osa igast ühekordsest kontaktis jalatsi, põranda või jalaga – see jällegi pikendab lõnga eluiga.
Teiseks on vaja sobivat kiudu. Lambavill on suurepäraste omadustega, kuid kõik lambad ei ole loodud ühesugusteks ehk siis mõned villad on tugevamad kui teised. Samuti võib ühe lambatõu sees kõikuda kiu kvaliteet sõltuvalt karjatervisest, mis omakorda sõltub lammaste elutingimustest. Kiu kvaliteet sõltub ka sellest, kas lõnga sisse on pandud parim võimalik kiud, kui ei, siis mitmenda sordi jäägiga tegemist on ning kuidas kiudu töödeldud on.
Peenvillad ei ole parim valik sokkide kudumiseks, paraku on see aga tihti ainus olemasolevatest. Probleem seisneb selles, et peenvillad, mille hulka kuulub ka kultusstaatuses meriinolammaste vill, on, nagu nimigi ütleb, peened – vahel on sokilõngale eriti uhkelt lausa peale kirjutatud extrafine. Peenus tuleb aga tugevuse hinnaga, see tähendab, et peened kiud kuluvad kiiremini läbi ja sokilõngaks võiks eelistada mõnd teist lambatõugu. Populaarsed valikud on Wensleydale, sinipealine lester (Bluefaced Leicester), aga oleme ausad, et sokkideks sobib pea ükskõik milline teine lambavill paremini kui meriinovill. Lõnga tugevdamiseks soovitatakse ka näiteks mohäärkitse karva kasutada.
Kolmandaks, kuigi see ei puutu nüüd otseselt lõnga omadustesse, siis tihedalt kootud sokk või sukk peab alati paremini vastu kui hõredamalt kootu. Selle jaoks võib võtta peenemad vardad ja kasulik on ka harjutada silmused tihedalt ümber varda. Samuti aitab soki vastupidavusele kaasa, kui see istub hästi jalas, ei lotenda ega kisu.
Pildil on näha kolm erinevat sokipaari ja -lõnga. Punased sokid on viis aastat tagasi ühest Inglise kaubamajast ostetud ja sisaldavad minu mäletamist mööda kolm osa villa ja ühe osa nailonit. Igapäevase kandmisega nad nii kaua vastu ei oleks pidanud ja nüüd on talla alt ka näha, et hõredamatesse kohtadesse on alles jäänud ainult nailon, vill on sealt ammu lahkunud.
Sinised sokid on pigem sokikujulised tooted kui sokid. Tellisin need ühest internetipoest allahindluste ajal, aga kui ma oleks seda lõnga enne näinud, oleks sokid poodi jäänud. Nimelt on sokid väga hõredalt kootud kahest kahekordsest väga lauge keeruga peenvillasest lõngast ja ühest puuvillasest niidist ning lõngu omavahel korrutatud ei ole. Mitte eriti üllatuslikult tähendas see seda, et varsti oli talla all järel ainult puuvillane niit ja kui õigel pooltunnil jälile ei saa, siis pole enam sedagi. Sel talvel sai neid umbes kolm päeva kanda ning nüüd lähevad mahakandmisele. Ebakvaliteetne lõng tähendab tihtipeale kahjuks ka seda, et parandamisele kuluv aeg on täiesti mahavisatud, sest parandused lähevad väga kiirelt tülikalt suureks ning üsna pea annab ese kusagilt teisest kohast järgi.
Kollased aga on mu praegused ainsad villased sokid ja meeldivad mulle väga, eelkõige selle pärast, et ma tean, et niipea neid nõeluma ei pea. Kudusin need 1,75 mm varrastega Saara Heast vöölõngast, mis on kedratud Norra maalamba (spælsau) kahekihilisest villast tugeva keeruga. Kuna kahekihilised villad on üsna lauged, siis on lõng venimatu ja seetõttu mitte nii mugav kududa kui pehmed kahekordsed, aga tulemus on aus. Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis Pingi Anu tunnistas sokid nii okkalisteks, et ta ei soovitavat kellelgi sellest sokke kududa ..
Millest siis veel sokke kududa? Minu selle talve väga meeldiv üllatus on Raasiku kolmekordne tumepruun, mis on kenasti vastu pidanud lasteaia õueajad nii saabastes kui kummikutes. Praegu koon sokke kolmekordsest Dala-lõngast, mis teeb eelmisele ilmselt kiu kvaliteedis silmad ette.
Kohalikke alternatiive, ma loodan, et tuleb kohe varsti juurde, sest lõpuks ometi on möödas ajad, kus villavabrikust sai tellida lõnga, sest viimase aasta jooksul on meile tekkinud päris mitu kammtüüpi vabrikut, mis toodavad lõnga kliendi soovi järgi.
Kas ja kuidas poest sokilõnga osta, kirjutan juba järgmine kord.
Valik viiteid:
Abby Franquemont kirjutas 10 aastat tagasi väga hea artikli sokilõngast ja kõik seal kirjutatu peab endiselt paika.
The Gnome sokilõngadest ja selle ketramisest.
Mrs M katsetab nailonivabu sokke, nt selles postituses.
Clare Devine kirjutab sokilõngadest, eksperimendi tulemused peaksid olema avaldatud Making Stories Socks 2018 väljaandes (kõik nailonivabad sokid!).
Clare Devine on samal teemal kirjutanud ka Villavembri raames.
Kata .. koob. 
Minu lemmiksokid on Jussi lõngast kahevärvilised kapukad. Käivad pesumasinas, trööpan matkasaabastes ja kodus lööberdan sokkis.
Aga õnneks ei pea ma muidu ka eriti sokkide pärast muret tundma, sest mul on kottide viisi värvilisi ja mustris sokke, mida tädi on erinevatest lõngajääkidest ajaviiteks kudunud. Ta kasutab ära isegi vanad poekampsunid, harutab üles ja kerib kokku, triipudeks. Lisaks oli tal vahepeal maania sõlmida lõngajuppe (sallinarmaste pikkuseid) ja nendest kududa nn topesokke, kus sissepoole jäid narmad ja peale siis sile pind. Kõrvale pani ühe peenikese lõnga ka jooksma. Väga head kapukad on :)
Meil on alati olnud maal see põhimõte, et sokkide jaoks eraldi lõnga ei osteta, vaid sokid on lõngajääkidest kootavad tarbeasjad.
Meriino on muidugi tore pop küll, alpakast ei taha nad kududa või :P